(Kas üldse on vajalik märkida autori eesnime? Õnnepalu on Õnnepalu.)
Niisiis on ilmunud üks kollaste kaantega raamat, mis põhimõtteliselt peaks rääkima kassidest, nagu lubab reklaam. Mina pole kaugeltki mitte kassiinimene. Teatud hetkedel ma tunnen, et ma suisa ei salli kasse. Aga kui ma näiteks maal elaksin, siis üks sõbralik hiiremurdja oleks kindlasti koduloomana kohustuslik. Aga mis ma siin laskun triviaalsustesse...
Kokkuvõtlikult võib öelda, et seekordne Õnnepalu raamat ei pakkunud mulle tohutut vaimustust. Suuremas osas raamatus puudus see seletamatu hingepugev sügavus, mida võib leida näiteks "Paradiisis". See päris tõeline Õnnepalu, keda mina otsin, ilmnes alles raamatu lõpus, kui kirjanik kolis Kesk-Eestist tagasi saarele sügavasse metsa Kärbse majja ja temast sai metsavaht. Vaat sealt oleks selle raamatu kirjutamist võinud alustada ja vahepealse "välja imetu"-hõngulise teksti oleks võinud vabalt ära kustutada. Aga võib-olla polnud minu jaoks lihtsalt see Kesk-Eesti maastik hingelähedane? Võib-olla see Kollane maja lihtsalt ei kõnetanud mind?
Tõtt öelda pole ma sealkandis ju kunagi käinudki. Aga ma pole kunagi sattunud ka Hiiumaale...
Kusjuures kustutamine polnud ju raamatu peategelase kirjaniku jaoks sugugi mitte vastuvõetamatu nähtus, sest hiljem ta just seda harrastaski.
"Jah, aga ütle siiski, ma lihtsalt nii huvi pärast küsin, et mida sa siis ikkagi kirjutad, mis see on, mis sa igal hommikul ära kustutad, et sealt siis edasi minna, kust pooleli jäi?" (lk 241)
Kirjanik avastas, et kõige suurem nauding on lihtsalt kirjutada ja siis kirjutatu ära kustutada. Tõepoolest, sel moel saab kirjutada ju puhtast rõõmust vaid seda, mis parasjagu meeldib, ilma et peaks pidevalt kaalutlema, kas lugeja ja kriitiku jaoks on see ikka piisavalt originaalne või erudeeritud tekst. Pealegi, keegi peab ju jõudma need tekstid ka läbi lugeda.
Eespoolsest lähtuvast ei tasu järeldada, et see raamat poleks mulle meeldinud. Meeldis ikka ja ka kassid selles raamatus olid täitsa toredad. Eriti vaimukas oli raamatu algus, kus lugu jutustati läbi kasside silmade. Kahju, et see ainult alguseks jäigi. Kui kogu raamat oleks nii üle ehitatud, oleks see olnud tõeline nauding. Õnneks võtavad kassid raamatu kirjutamise Metsavahiks hakanud kirjanikult lõpus siiski üle (sealt, kust raamatut oleks võinud alustada) ja salvestavad Kirjanik-Metsavahi mõtted oma mobiiltelefoni:
"Vesi. Kas ta ei ole salapärane, ilus? /.../ Või kuidas ta nii vaikselt on toas ämbris, veidi sookarva kollakas, nagu ta siin on, aga ikkagi läbipaistev. Kunagi ta ei saa otsa. Alati tõuseb ta kaevu, jälle sajab teda taevast. Kõik saab temaga puhtaks pesta, ka kõige mustemad asjad. Ja kui on janu...
Kevadel on ju tihti janu, ei tea miks. Kirjutamine ajab jooma. Siis on vesi eriti ilus. Mitte midagi pole talle hulka vaja." (lk 244)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar