Õnnepalu fännid, mida sellest arvate?

Eilses Eesti Ekspressis ilmus Toomas Vindi arvamus Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" ja laiemalt tema loomingu ning stiili kohta. (Kopin selle siia alla ka.)
Tuleb nentida, et eelkõige kunstnikuna tuntud, aga ka mitmeid kirjandusteoseid loonud Toomas Vindi arvamus on intrigeeriv ja senisest erinev. Mind kannustab see suisa huvi tundma, mida Vint ise kirjutanud on ja kuivõrd erinevad tema teosed Õnnepalu omadest.
Mina ei heida Õnnepalule ette, et ta kirjutab vabalt endast kõik välja, mis mõttesse tuleb, ja mida Vint nimetab heietuseks. Vastupidi: vahete-vahel on igasuguste väljamõeldud superfaabulate kõrval mõnus lugeda ka midagi totaalselt siirast ja kõrvutada neid mõtteid enda omadega, ühtlasi leida raamatust mõtteid, mida oled sisemiselt tundnud, aga mida pole veel enda jaoks ära sõnastanud.
Aga igal juhul on väga tervitatav, et keegi julgeb avaldada arvamust, mis ei lähe üldsuse arvamusega kokku. See on igati teretulnud just sellepärast, et minu meelest minnakse Eestis (ja ilmselt ka mujal) liiga palju kaasa üldise arvamusega. Kui keegi juba midagi ees ära ütleb, siis kordavad seda kõik järele, sest vastuvaidlemist ju ei sallita.
Vähesed julgevad näiteks avalikult tunnistada, et neile Tammsaare "Tõe ja õiguse" sari ei meeldi, kuigi eravestluses kinnitavad seda paljud. Mulle ka ei meeldi, julgen tunnistada (kuigi mitte igal pool) ja samal ajal ei saa hukka mõista ka neid, kellele see asi meeldib.

Kirjanik loeb: Tõnu Õnnepalu “Paradiis” (2009)

Autor: Toomas Vint (19.03.2010)

heietus

Kui ma Eesti Kirjanduse Seltsile proosaülevaadet tehes pikemalt peatusin blogitekstidest välja kasvanud raamatutel, siis hakkasin aru saama, et ka “Paradiis” kuulub samasse kirjanduslikku seltskonda, ja et tänaseks järjest tüütumaks muutuva päevikukirjanduse tegelikuks avalöögiks oli paar aastat tagasi pärjatud “Flandria päevik”. Mind hakkas painama mõte, et ehk just toonase päeviku edu innustas teisigi blogijaid oma sündmustevaest elu raamatukaantega õilistama.
Tõnu Õnnepalu on meister, kes oskab suurepäraseid lauseid vormida ja pealtnäha mitte millestki neid esile kutsuda. Samal ajal on ta kui tunnustatud käsitööline, kellelt võib julgelt tellida toodet, mis kindla peale sobib paljudele. Toodet, mis ei ärrita ega ­eruta, mida on mugav tarbida, ning just seetõttu ei olda selle kiitmisega kitsid.
Õnnepalu virtuoosne ja kergesti loetav tekst on nagu pikaks venitatud veste või vanainimeselik heietus, kus pole loomingulist põlemist ega kirge, kus ei intrigeerita ega leiutata mitte midagi. Isegi siis, kui heietus juhib viimaks lugeja mõne lõppmõtte või tõdemuseni, on seegi maestrol oskuslikult sepitsetud küll stereotüüpseks, aga õigeks mõlgutuseks ning seda seedides valdab lugejat arusaamatu rõõmutunne.
Kui sulen raamatu, siis käib mul peast läbi äratundmine, et olen samasugust teksti juba varem lugenud (“Hind”?), aga seejärel hämmastab, et seda heietust on hakatud romaaniks nimetama (kusjuures palju enam romaani matkiv “Flandria päevik” seda toona ei olnud!). Ent mis seal imestada, küllap tänapäeval teisenevad žanripiirid igal uuel aastal, ja eesti kirjanduse fenomen – (novellisuutmatu) Õnnepalu on kord romaanikatkendi eest kummalisel kombel isegi Tuglase novellipreemia pälvinud.