Taaskord ütlen, nagu paljude raamatute kohta, et see teos tekitas minus vastakaid tundeid - mitte arvamusi, vaid just tundeid või teisisõnu ebamugavust ehk kokkuvõtlikult: ise ei tahaks ma sellist sõitu ette võtta ehk logistada palju-palju päevi Moskvast Venemaa teise otsa Ulaanbaatarisse, kupeekaaslaseks mees, kes vahetpidamata räägib, kuidas ta üht või teist naist pani, armutult viina võtab ja proovib ennast tüdrukule ligi ajada.
Sõit Ulaanbaatarisse saab teoks 1980ndate keskpaigas. Kupeekaaslane, venelasest 45aastane mees, Vadim Nikolajevitš Ivanov, võtab peategelase, alati vaikiva tüdruku, kelle nime me raamatust teada ei saa, kohe oma patronaaži alla, pakkudes talle pidevalt teed, viina ja head-paremat söödavat. Taustaks tüdruku flashbackid tema kodusesse reaalsusesse, kus väiksemagi toiduaine saamine on tõsine raskus. Hoolimata sellest, et mees surub end ka tüdrukule seksuaalselt peale, muutub tüdruk temast lõpuks sõltuvaks, ja jõudnud sihtpunkti Ulaanbaatarisse mõistab ta, et tegelikult ainus lähedane inimene kõikide pentsikute kohalike seas on see sama mees, keda ta lõpuks meeleheitlikult taga otsima hakkab. Tänu mehele jõuabki ta koos kohaliku narkomaaniga kaljujooniste juurde, mida ta kaugelt Moskvast vaatama sõitis - aga siit jälle üks raamatu (ja elu) viperusi - kaljujooniseid saab ta pimeduse tõttu ainult käega kombata, mitte näha. Tüdruk oli õpingute esimestest aastatest peale unistanud reisist Siberisse ja astumisest Pälsi, Ramstedti ja Donneri jalajälgedes, et otsida üles samad pühapaigad, kus olid käinud nemad. Kui lõpuks kingib mees tüdrukule oma hõbedase õigeusu ristiga noa, lausub tüdruk oma esimese ja viimase lause selles raamatus, tsiteerides Piiblist Iiobi sõnu: "Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind, Vadim Nikolajevitš." (lk 167)
Ma ei ole siiani väga hästi aru saanud, millised on venelased, kuid raamatut lugedes on aru saada, et Liksom on üritanud teatud tüüpi vene meeste hingeelu omale selgeks teha ja selle ka kirjasõnasse pannud. Ei teki tahet Liksomit umbusaldada.
Huvitava liinina rongisõidu vahepaladena rullub lahti tüdruku eraelu. Selgub, et ta on Moskvas asunud kokku elama noormehe Mitkaga, kuid tal on tekkinud lesbilikud suhted noormehe ema Irinaga. Tekkinud hingelisest ja moraalsest segadusest otsib ta Ulaanbaatarisse sõites pelgupaika, paraku aga on see reaalsus vaid kohtumine uute ebamugavustega.
Raamatus on ära toodud ka venelaste suhtumine eestlastesse. Vadim Nikolajevitš: "Ma hakkasin juba mõtlema, et nüüd on mehele täie rauaga lajatatud ja torgatud ühte puuri eestlasega. Finljandskaja respublika ja Sovetskaja Estonskaja respublika vahel on vahe. Eestlased on kongus ninaga saksa natsid, aga soomlased on põhimõtteliselt samast puust mis meie omad. Finlandija on tühine kübemeke kaugel ja kõrgel põhjas. Teist pole tüli. Kõik maailma põhjarahvad on ühes mestis, neid ühendab põhjala uhkus." (lk 10)
Vadim Nikolajevitši kuju toob esile paljude vene ja maailma naiste paratamatu saatuse: naine hoolitseb oma mehe ja laste eest, mehe eesmärk on aga petta oma naist esimesel võimalusel ja tarbida sinna juurde liitrite kaupa viina, kusjuures ise näeb mees ennast kannatava poolena. Vadim Nikolajevitš tüdrukule: "Sellal ei pidurdanud liigne mõtlemine elu. Aga siis tuli too viimane libu! Katinka. Sidistas aga magusasti, et las ma pesen su särgi puhtaks. Sellega oli mu elu läbi ja ees ootas alkoholismi aina mudasemaks muutuv aulik ja pime rada." (lk 15)
Ja siis veel selline alandav suhtumine oma naisesse: "Ükskord vihastasin Katinka peale nii, et peksin kuvaldaga tema pesumasina puruks. Katinka korjas oma asjakesed kokku ja kadus koos poisiga ema juurde Leningradi. Oleks vist sinna jäänudki, aga ma tõin nad kolme kuu pärast tagasi. Ei saa mees naiseta hakkama. Tussi ju leiaks, aga mehel on vaja ka supikeetjat." (lk 159) Kui keegi selliseid lauseid päriselus välja ütleb, siis oleks ohhetamine, ahhetamine ja šokk garanteeritud, selline suhtumine naistesse aga pole kindlasti väljamõeldis.
Vadimi suust võib kuulda tsitaate, mida kindlasti mõni hea meelega oma repertuuari võtta tahaks, nt "Inimene ei saa ennast petmata elada." (lk 40) Või: "Kui mul tuleb valida kahe halva vahel, võtan alati mõlemad." (lk 116) Vadim oma joomisest: "Ma armastan viina nagu kõik venelased. Kui kord pihta hakkan, võin juua seitse pudelit ühe ööpäevaga. Joon, kuni põhi vastu tuleb. Siis tuleb Katinka, luud käes, ja viib mu koju. Nädala pärast olen jälle tubli mees ja lähen ehitustele trimpama. Säärase töö juures trimpamise käigus sünnivad minimaalsed tulemused otsekui iseensest maksimaalse ajaga. Kui ma viina ei saa, lähen ma peruks." (lk 89-90)
.JPG)
Mõtlema ärgitav on ka Vadimi kokkuvõte Venemaa ajaloost talle omases robustses kastmes: "Enne Ivan Julma ei olnud vist üldse kedagi. Aga kui tema saabli pihku võttis, hakkasid pead langema. Inimesi küüditati, saadeti asumisele ja hävitati. See on Jumala tahmine, mühatas onu Ivan. Tõi kõigele ettekäändeks Jumala. Va rebane. Lõi veel tolleaegse KGB, mis kandis hoolt, et plats oleks puhas. Siis tuli keiser Peeter Suur, kes tahtis meist eurooplasi teha ja lasi orjadel ehitada Peterburi linna. Teie, soomlaste meeleheaks! Lakkus teie perset, nõrk mees. Pärast seda tuli Saksa printsess, Katariina Suur. Eit, kelle vitt oli suur nagu pesupali, lasi end panna Potjomkinil, kelle riist oli nagu baklažaan. Venemaa ajalugu ei ole just eriline mõistuse võidukäik. Aga Nikolai Esimene? Iga mees sai kindluse mõttes paarsada vitsahoopi ja tuhat kepilööki kadalipus. Paljud ei elanud seda põrgut üle. Meie oleme piinamise õilsat kunsti alati osanud." (lk 84)
 |
| Blogi autor koos Rosa Liksomiga Võtikvere raamatukülas 2013. a. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar