Kõigepealt plussidest. Nagu juba ütlesin, on suurimaks plussiks vabadus. Mina olen ajakirjanik ja see tähendab seda, et ma võin valida, milliseid teemasid ma võtan tegemisele ja milliseid mitte. Ma ei pea kirjutama näiteks teemadel, mis lähevad minu sisemise eetikaga vastuollu. Mitte keegi ei saa minult midagi nõuda.
Teine vabaduse aspekt on see, et ma saan valida, millal ma teen tööd. Ma ei pea istuma kaheksast viieni kuskil kontoris ja lihtsalt seal kohal olema ehk tagumikutunde tegema. Ma ei pea kellelegi aru andma, kus ma parajasti olen. Tähtis on vaid tähtaeg, mis ajaks pean oma lood valmis saama.
Vabakutselise elu minu puhul oleks väga raske, kui mul poleks oma autot. Auto annab nii-nii palju vabadust juurde nii töö- kui ka eraelus.
Ka puhkust saan ma alati võtta siis, kui ma tahan. Näiteks kui keegi kutsub mingisse kohta mõneks päevaks kaasa, ei pea ma puhkepäevi küsima. Kui poole aasta pärast plaanin sõpradega reisile minna, siis võin piletid kohe ära osta, sest ei pea puhkuse saamise pärast muretsema.
Mis puutub intervjuude tegemisse ja inimestega kohtumisse, siis nendeks saan ma võtta aega. Sõidan näiteks Viljandisse intervjuud tegema ja võin seal olla nii kaua, kui tahan. Ja kuna pole piiri mu töö- ja vabal ajal, siis võin näiteks pärast intervjuud midagi veel ette võtta.
Hoolimata sellest, et olen vabakutseline, olen ikkagi ajakirjanik. See tähendab, et ma kohtun pidevalt väga-väga huvitavate või tarkade inimestega ja see tuleb kasuks eelkõige just minu enda enesearengule ja tihti saan inimestega nii hea jutu peale, et jääme edasi suhtlema.
Nüüd tean, et selleks, et päev läbi hommikust õhtuni kuskil toimetuses või kontoris istuda, selleks peab töö ka huvi pakkuma. Kellast kellani ma igavat tööd enam tegema ei läheks.
Kodus töötada ma nüüd juba oskan - selleni jõudmiseks kulus mitu aastat. Aga positiivne on veel see, et ma ei pea tööd tegema ainult kodus, vaid ma võin seda teha ka igal pool mujal.
Nii kui silmad lahti teen, võin kohe tööle asuda, ma ei pea kulutama tervet tundi selleks, et ennast korda teha, korralikud riided selga otsida ja töökohta tööd tegema minna. Need korrad, kui saan ennast korda sättida ja mõne põneva inimese kohtuma sõita, on aga seda enam erilised.
Üks plusse on ka see, et kord aastas on mul n-ö õnnepäev. See on päev, kui saan maksuametilt tuludeklaratsiooniga suurema summa raha tagasi, sest kuna töötan erinevatele väljaannetele ja kõik nad maksavad minu töö pealt tulumaksu ära, saan kord aastas tagasi tulumaksuvaba miinimumi - tavaline töökohta omav inimene saab selle raha kohe kätte.
Nii huvitav kui see ka ei ole, aga vabakutselise elu annab võimaluse osaleda ka igasugustes žüriides, komisjonides, seltsitegevustes jne, mis on omakorda toonud palju uusi häid tuttavaid ja lisanud elule värvi.
Miinused
Suurim miinus on muidugi ravikindlustuse puudumine. Kui sa teed tööd, mitte ei käi tööl, siis maksad küll tulumaksu ära, aga tööandja sinu eest sotsiaalmaksu ei maksa. Vabakutselisel on oluliselt vähem sotsiaalseid garantiisid kui inimesel, kes üldse ei tööta ja tulumaksuga ei panusta.
Teine probleem on see, et kogu aeg on töö ja kogu aeg on puhkus segamini. Mul ei ole sellist võimalust, et nüüd ma puhkan näiteks kuu aega järjest ja mulle makstakse see veel kinni ka. Ma pean aastas iga kuu tööd tegema ja puhkust saan võtta ehk vaid nädalaks, kuid see annab mu rahakotile kohe tunda. Kui ma sõidan kodust ära, näiteks vanemate poole, siis ma pean ka seal ikkagi kellelegi helistama ja lugusid kirjutama.
Ja kui töökohta omav inimene puhkab ühe kuu aastas nii, et talle makstakse ka selle eest raha, siis mina pean puhkama oma raha eest ehk et siis kui midagi ei tee, siis mulle mitte keegi ka midagi ei maksa. Asjasse puutuvate isikute rahakotile on see muidugi väga suur kergendus.
Miinuseks on ka see, et kõik kulud, mis töötegemiseks lähevad, pean kandma ise. Mitte keegi ei anna mulle töö jaoks arvutit, mitte keegi teine ei maksa telefoni, interneti või elektri eest. Bensiini pean ostma ise. Kohvi pean omale tegema ise, mitte ei saa tuua kontori automaadist.
Kindlasti on miinuseks ka see, et mul ei ole ümber kolleege. Õnneks on mind ikka kutsutud nende firmade, kelle jaoks töötan, erinevatele pidudele ja seltskondlikele üritustele. See on suur asi.
Ja kõige viimaseks - loomulikult pole vabakutselisena sissetulek nii suur, et sellest võiks ära elada. Selle raha eest ma üksi koos oma kahe lapsega ära ei elaks. Ja kuigi ma üksi ei ela, käib mul ikkagi kogu aeg mingi sentide veeretamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar