Hiljaaegu tuli mulle suureks üllatuseks teade, et Eesti draamateatris on Ingomar Vihmar lavastanud Soome kirjaniku Antti Tuuri romaani "Jõgi voolab läbi linna" (Joki virtaa läpi kaupunkin, 1977, eesti keeles 1983) põhjal samanimelise tüki. Just sel ajal oli minul see raamat käsil ja seepärast tundus mulle see ootamatu kokkusattumisena. Ma usun, et mitte eriti palju eestlasi ei lugenud samal ajal Tuurit. Mainisin oma hetkel käsil olevat raamatut ka ühele minust kümmekond aastat vanemale meessoost sõbrale ja ta ütles, et omal ajal oli see raamat väga populaarne tänu sellele, et oli üks väheseid, kust võis seksist lugeda. Tänapäeva mõistes selles raamatus eriti palju seksi küll ei ole, kõigest paar mitteerutavat seksuaalvahekorda. Aga raamat ise on hea.
Tundub, et Tuuri on tegelikult üksjagu unustatud Eestis, olgugi, et kunagi on teda siin loetud. Tegu on mõnusa soome kirjanikuga, kelle raamatutest võib leida väga elulisi karaktereid, just selliseid nagu enamasti soome filmides. Kusjuures olgu öeldud, et minul ei ole veel halba või ebahuvitavat Soome filmi oma elus näha õnnestunud. Peale selle on Tuuri väga põhjalikult uurinud ajalugu, mistõttu tema raamatuis peituv on ka ajalooliselt adekvaatne.
Mina sattusin Tuuri juurde 2006. aasta kevadel, kui Loomingu Raamatukogus ilmus tema memuaariraamatuke "Kuidas ma kirjutan romaani". Raamat osutus minu jaoks väga inspireerivaks. Aasta hiljem leidsin riiulite avarustest selle uuesti üles ja nüüd inspireeris see mind Tuuri raamatuid kätte võtma. Avastasin, et nii "Pohjanmaa" kui ka "Talvesõda" on mul kodus täiesti olemas, kunagi oli võimalus need raamatukogust paari krooni eest osta.
"Pohjanmaa" (1982) on huvitav jutustus tolleaegses nüüdisajas, "Talvesõda" (Talvisota, 1984) aga täielikult ajalool põhinev jutustus soomlaste vabadussõjast. Viimast on kohati päris masendav lugeda, kuid seevastu annab ta üsna hea pildi sellest, mis sõjas tegelikult toimub. Ma pole huvipuudusel kunagi ühtegi sõjaraamatut lugenud ja seetõttu ma ei teadnud näiteks, et võimaluse korral saavad kaevikutes või punkrites sõdijad regulaarselt sooja toitu jne.
Kaks viimati nimetatud raamatut kuuluvad ühte sarja, kolmas sarja raamat on "Ameerika-trett" (Ameriikan raitti, 1986), mullu lugesin läbi sellegi. Raamat on vägagi värvikas ja seda võib julgelt soovitada ka neile, kes tõsist kirjandust kardavad. Raamat viib koos mõneks aastaks Soomest põgenevate maksudest kõrvale hiilijatega Floridasse ja näitab nende värvikat elu, samal ajal toimub ka põige ajalukku (tõsielul põhinev) - peategelane külastab nimelt Kanadas oma vanaisa teist abikaasat, kelle olemasolust peategelase vanaemal ja emal aimugi polnud. Olgugi, et raamat on nimetatud neljast kõige meelelahutuslikum, soovitan just seda oma mitmekihilisuse ja -kesisuse tõttu kõige rohkem lugeda.
1 kommentaar:
Tegemist on minu lemmikkirjanikuga ja oman pea täielikku kogu talt ilmunud raamatutest. Soovitan lugeda tõlkimata jäänud teoseid soome keeles kui oskust on. Eesti keeles jäi Pohjanmaa sari poolikuks ja Minu ema suguvõsa sarja pole tõlgitutki. Samuti Rukajärve ja firmade ajaloost rääkivad sarjad. Ka kõik lühijuttude kogumikud on fantastiliselt head.
Liitu orkutis Antti Tuuri Fan Club´iga.
Samuti tasuvad vaatamist kõik Tuuri romaanidel põhinevad filmid.
Postita kommentaar