1. Mõlema autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kuid mõlemad elavad välismaal. Tekib küsimus, kas inimene peabki elama väljaspool Eestit selleks, et hea raamat sünniks. (Soovitage algusest lõpuni huvitavaid eesti autorite raamatuid! - mõningaid tean muidugi ka ise.)
2. Mõlemad raamatud on algusest lõpuni kaasa haaravad, igavaid momente peaaegu et ei tekigi.
3. Mõlema lõpp läheb eriti "kuumaks" ning finaalis tabab mõningaid tegelasi ootamatult surm. Kuigi mõned tegelased kannatavad ebaõiglase ülekohtu all, lõpetavad head hästi ja pahad halvasti.
4. Mõlemad raamatud on ladusa keelega ning täis värvikaid väljendeid. Mõlemas leidub ka palju roppusi (mõlemad sisaldavad ka seksuaalstseene).
5. Mõlemad käsitlevad aegu Eesti ajaloos.
6. Mõlemas romaanis on ka kohad, mis pisarad välja meelitavad. Ning mõlemast saame lugeda, kui ebaõiglaselt võib kohelda inimest a) oma lähedane sugulane, b) valitsev võim.
7. Mõlemat raamatut julgen soojalt soovitada. Kes soovib, saab minu käest laenata.
2 kommentaari:
Noh viimasema aja lugemiskõlvulsi eesti raamatuid... ega neid palju pole, aga kui mõtlema hakata, siis viimase 10 aasta peale ehk:
Sass Henno: "Mina olin siin"
A. Kivirähk: "Mees kes teadis ussisõnu"
M. Raud: "Musta pori näkku"
Tarmo Teder(?) "Onanistid"
No oma tubli 3 tk. tuleb ära, päris hea tulemus.
Täitsa nõus! Mõlemad loetud ja tõtt öelda oli La mala vida ehk neetud elu minu jaoks väga meeldiv üllatus. Tõeliselt hea romaan.
Lisaksin veel, et ilukirjandusega meil Eestis on üldse kehvad lood. Mingi elulooraamatute haige buum on pead tõstnud... Täielik kommerts.
Postita kommentaar