Kalamees ja Sandra päästsid Eurovisiooni

Tundub, et olen nagu Veiko Märka, kes mitte kunagi ei suuda vastu panna Eurovisiooni kommenteerimisele. 

Lühikokkuvõte on, et sel aastal päästis kogu selle üldise keskpärasuse Norra võidulaul ning Eesti jaoks tõstis ürituse väärtust meie "Rändaja" lugu. Minu arvates pole juba väga ammu olnud eestlased nii üksmeelselt rahul Eesti looga ja kogu Euroopa nii üksmeelselt võidulaulu poolt. Minu ennustus läks täppi, et Eesti tuleb esikümne hulka ning Norra lugu "Fairytale" võidab. 

Kulutasin isegi ühe kümnekroonise Norra kasuks. Paljud riigid mõtlesid välja ei tea mis vigureid, et vähegi edu saavutada, ent siis tuli üks valgevene noormees Norrast, kirjutas laulule viisi ja sõnad, laulis ise oma siiras armsuses ning rohkem polnud vajagi. Laul, rõhutan LAUL, peab olema hea, siis pole sinna juurde muud tarviski. Alexander Rõbak oli loonud lihtsalt imeliselt mõnusa suvemuinasjutuliku fiilingu ja laulu rütmis kaasa hõljumine pani ajus tööle need kohad, kus tekivad head emotsioonid. Seda laulu kuulaks nüüd lõputult...

Mulle meeldisid ka Prantsuse ja Venemaa lood, kus tulemus saavutati ilma igasuguste imevidinate ja poolemiljoniliste kleitideta. Esimese esitus oli küll stiilne ja hingestatud, ent ma ei usu, et ilma refräänita lauluga Eurovisioonil suurt edu saavutaks. Võidulaul peab ikka kummitama jääma. Venemaa lugu mulle esimest korda kuulates ei meeldinud, ent korduses hakkas selle sügavus mõjuma.

Rohkem häid lugusid nagu ei leidnudki. Silma torkas näiteks kreeklase Sakise suurepärane tants, kuid ma ei saanud üldse aru, mis kamm oli ETV kommentaatoritel Olav Osolinil ja Marko Reikopil selle mehega, et nad järjepanu teda jutuks võtsid. 

Suur pettumus oli mulle sel aastal Soome, kes jälle lasi oma selgroo ja isikupära lõdvaks ning tuli europüünele üsna maitselageda ja ammu moest läinud diskolooga.

Minu edetabelis oleks niisiis Norra platseerunud esikohale ja Eesti teisele. Mul on hea meel, et valisime laulu, mis meeldis, mitte aga ei hakanud nuputama, mis võiks eurooplastele peale minna. Väga kiiduväärt on, et julgesime minna välja oma kauni eesti keelega. Tõlkisin mõttes "Rändaja" inglise keelde ja kõlas ikka koledalt küll. Endaks jäädes saavutab kõige rohkem ja ega võidu peale me väljas ju polnudki, sest võistluse korraldamine viiks riigi ilmselt pankrotti. On ju tore, kui Eurovisioon toimub igal aastal erinevas riigis. Rikas riik Norra võib vaesel ajal nüüd järgmise peo korraldada.

Nii et ega midagi, eestlased, häid lugusid meil igal aastal küll ei tule, aga osaleme Eurovisoonil ikka edasi. Väidetavalt ju tegu rahvusliku hobiga.

Kole kole Eurovisioon

Avastasime täna õhtul üllatusega, et Eurovisioon on juba täna, teisipäeval, ja isegi Eesti esineb. Tuli ennast kokku võtta ja see jama kuidagi silmist-kõrvust läbi lasta. Ilmselt ei ole mul slobodanidega sama maitse, aga kogu see värk tundus tõesti täitsa jama, õhtujuhid ja eeskavad igavad jne.

Seda, et Eesti edasi ei pääse, kahtlustasin juba pärast esimest 30 sekundit "Leto sveti". Kuhu oli kadunud pauer, mis selles loos ilmselgelt Eestis veel olemas oli? Meeldejääv meloodia on sellel lool ju täiesti olemas, aga energia oli kaduma läinud. Ei mingit kreisiraadiot. Suur häda seisnes kindlasti ka selles, et meie kolmiku puhul polnud tegu lauljatega, vokaal jäi kahtlemata liiga nõrgaks. 

Samas kreisiraadiot ennast ma aga milleski ei süüdista. Polnud ju Eesti eelvoorus ju ühtegi paremat lugu võtta. Iris Vesiku lumememme laul kõlas küll ju võimsalt, aga nii magedaid sõnu kui selles laulus, annab ikka välja mõelda ("Hei, härra lumememm, kas sa abiellud minuga" jne).

Mina ise andsin hääle Moldovale - suurepärane lugu, väga mõnus kuulata. Aga oh üllatust, sellised koletised nagu Poola või mis need kõik seal veel olid, pääsesid edasi, Moldova aga mitte. Kole kole.

Soome laul meeldis mulle ka ja hakkas kohe kummitama. Hea, et vähemalt Soomegi edasi pääses ja tubli, et Soome kommertsi haledale teele ei laskunud. Eesti oleks võinud ka ju tegelikult hoopis Jaagup Kreemi sinna saata.

Et Venemaa edasi pääseb, oli ennustatav. Venemaa oli võimsalt panustanud, tuues lavale oma praeguse esipopstaari, kuulsa iluuisutaja, kunstjää ja Stradivariuse viiuli. Kuhu aga jäi laul, tahaks küsida. Miks sellele ei panustatud? See on ju ometi laululahing. Kas tõesti ei saa siis niivõrd suur riik nagu Venemaa mitte ühtegi head laulu välja mõelda? Uskumatu.

Eurovisiooni tase on paraku ludinal alla käinud. Selliseid võimsaid hitte, nagu näiteks omal ajal "Tänav, pink ja puu" enam kahjuks ei sünni. 

Kas ma neljapäevast poolfinaali vaatama hakkan, on küsitav. Finaali vaatamata jätta ilmselt siiski ei saa. Vähemalt kaks head laulu on seal ees ootamas: Soome ja Prantsusmaa.

Minu lemmik võitis

Ma ei ole "Kahte takti ette" vaadanud algusest peale - igasugu lauluvõistlusi hakkan vaatama alles siis, kui suvalised suuväänajad on juba koju saadetud -, kuid Margus Vaher jäi mulle silma kohe. Hoidsin ka täna just talle pöialt. Mis seal salata, võtsin isegi ühe telefonikõne, mida ma tavaliselt kunagi ei tee. Ja ma olen väga positiivselt üllatunud, et Margus täna võitiski! Tõesti väga mõnus laulja.
Viimaks ometi on ühe laulu- või lauludevõistluse võitnud see, kes on ka minu favoriit olnud. Igasugu Eurovisioonid panevad enamasti kinni need, keda mina üldse ei eelista, ja lemmikud jäävad teiseks-kolmandaks. Aga kuna "Kahte takti ette" ilmselt õnneks need, kelle lemmiklaul on näiteks "Äike-päike" ei vaata, siis saabki teoks see, et võidavad parimad, mitte ... [ei oska sõnadesse panna seda, milles aru ei saa].
Kuid muidugi olid kõik "Kaks takti" finalistid väga head ning häid jätkus veel esikolmikust väljapoolegi. Jääme ootama uute lauljate uusi etteasteid. Tundub, et eelmise ja selle aasta mõõn Eesti heas muusikas hakkab mööduma.

Puhvetikontsert

Eile käisime Tartus, et siis ühtlasi läbi põigata ka Neeme Plutuse ja co kontserdilt. Tartus on alati mingeid asju ajada, aga lõpuks ei jõudnud me ei haigekassasse ega tapeedipoodi. Hullud Lõuna-Eesti metsadest satuvad suurde linna jõudes teadagi kuhu.

Helistasin Neemele, et pane meile kohad Hagari kohvikus kinni. Kohvik asub Zeppelini keskuses otse Maxima vastas. Neeme oli sinna juba kohale jõudnud ja üsna nördinud koha suhtelise ebahubasuse üle, nimetades seda puhvetiks. Kohti polnudki kinni vaja panna, sest rahvast oli kontserdil paraku väga vähe ja Neeme oli üsna täis, kuigi tema purjusolekust saab aru vaid see, kes teda hästi tunneb. Vähese publiku tõttu oli Neeme üsna endast välja. Miski ei mõju ühele artistile kohutavamalt kui vähe publikut. Päris palju inimesi käis ukse vahelt sisse kiikamas, kuid sisse ei tulnud. Ja paljud Maxima kliendid hõljutasid end muusika taktis poeväravatest sisse.
Tundmatu artist ei meelita paraku rahvast tasuta kontserdile. Bonzo kontserdil seal samas kohvikus olevat olnud palju kuulajaid, aga eks Bonzo pidi ka aastaid Tallinna baarides laulma, enne kui kuulsaks sai. Kui aga Neeme oleks Wildes esinenud, küll siis seal oleks rahvast olnud niisamagi ja kuuldud ja kiidetud. Mõni kontsert lihtsalt juhtub olema ilma publikuta, kuid seda ei tohi artist isiklikult võtta.

Aga muidu kiidan Hagari (Halliku) poliitikat igal sammul kultuuri toetada ja oma kohvikutes tasuta kontserte korraldada. Muidugi Tartu kohvik jääb hubasuse poolest Rakvere omale kaugelt alla. Samas on aga tänu kaubanduskeskuses asumisele seal palju külastajaid. Ka Rakvere kohvik on nii õhtuti kui ka päeviti, töö- kui ka puhkepäeviti alatasa rahvast täis. Eile kontserdil tuli mul istuda nii, et taamal nägin kogu aeg inimesi suurpoest ostmas ja kaubahunnikuga lahkumas. Ausalt öeldes on see parim teraapia neile, kes liiga palju poodidesse kipuvad. Vastik oli ikka vaadata küll.

Kontsert oli hea, kuigi jah, uus laul "Maarjamaa maatriks" läkski mul kõrvust mööda. Ehk on lootust seda nüüd raadiost kuulda, sest salvestus olevat just mõningatesse raadiojaamadesse jõudnud.


Kontserdi vaheajal loosis tore onu (arvatavasti juhataja) üle 100kroonise ostu teinute vahel jalgratta välja. Suure üllatusena tegi kohvik ka kõigile kontserdikuulajatele kingituse - kõik said kotitäie Halliku tooteid - küll pirukaid, saiu, leibu ja kooke. Väga meeldiv. Nüüd ei pea terve nädalavahetuse saia-leiva järele minema.

Eurovisiooni võidulugu: jõhkralt ebaseksikas keskpärasus

Kindlasti on enamik inimesi blogides ja kõikvõimalikes muudes kohtades jõudnud oma muljed tänavusest Eurovisioonist juba ära pajatada. Mul õnnestus terve nädalavahetus ilma arvutita mööda saata. Ilmselt olen veel viimane, kuid panen minagi oma märkmed siia tallele.

Ma pole mitte ühegi eestlaste kommentaari Eurovisiooni kohta veel lugenud, sestap võib siin mõni mõte mõne teise isiku omaga tahtmatult kattuda. Märkasin siiski ühte blogipealkirja, millest järeldasin, et mina polnud ainus, kes kahtlustab, et Serbia lauljatari puhul oli tegu lesbiga.

Serbia võit ei mahu mulle pähe. Ilmselt ei mahu see pähe ka peaaegu mitte ühelegi teisele kaasmaalasele, sest Eesti ju ei andnud Serbiale mitte ühtegi häält. Kuid ometi suutis võita laul, millest mul ei jäänud midagi meelde isegi pärast seda, kui see võistluse lõpus korduesitusele tuli. Serbia laul on fenomen seepoolest, et võita sai miski nii totaalselt ja jõhkralt ebaseksikas. See laulja ise tundus üks veider kesksoost vanamutt, ei ilus ega - lubagem nõmedalt väljenduda: pandav. Kui kuulsin, et ta on vaid 22, poleks tahtnud seda hästi uskuda. Ja need taustalauljad - jällegi totaalselt ebaseksikad. Eriti räiged olid nende blondide soengud. Ja muidugi ka riietus oli ju täiesti mitte midagi ütlev.

Minu arvates oleks ennemini võinud küll võita Ukraina, sest laul oli iseenesest väga lahe. Üks isik siin andis Ukrainale just seepärast punkte, et põhimõtteliselt lauldi ju "Russia goodbye". Kolmas - Venemaa - igav, igav, väga igav. Aga et Eesti Venemaale maksimumi andis, pole meie rahvuslikku koosseisu arvestades ju miski ime.

Mulle endale meeldisid lauludena Läti, Ungari ja Leedu. Nende kohta võib öelda, et need olid palad, millesuguseid heameelega kuulaks ka vabal ajal makist. Et Läti nii vähe punkte sai, on pauk. Mis kohaga need inimesed küll mõtlevad, kes punkte annavad? Kuuldavasti oli Ungari eurolaval esimest korda - debüüt oli igal juhul veenev. Soovitan osaleda edaspidigi. Selle koletu lärmi keskel peab ju leiduma ka mõni lugu, millel kõrv puhkab, olgugi, et see ei võida.

Iirimaa laulu kuuldes tekis küsimus, kas nad mõne punkti ka saavad. Jah, mõne siiski said - tervelt viis, kuid nagu ma arvasin, jäidki viimaseks. Enne Inglismaa lugu kommenteeris Reikopi Marko, et neile ennustatakse viimast kohta. Aga võta näpust, ei saanudki nad viimas, vaid hoopis eelviimase koha. Mina oleks Inglismaa loo, mis ilma totaka lavashowta oli ju tegelikult hea, paigutanud edetabelis küll Serbiast ettepoole.

Paanitseda Serbia võidu üle siiski ei maksa. Seda vähemalt niikauaks, kuni see võistlus aastateks Balkanile ei jää. Tänavu toimus ju võistlus normaalses riigis ning sel sajandil on see veel olnud ka Eestis ja Lätis. Las siis olla vahepeal ka ebanormaalses. Pealegi pole ju Serbia varem veel võitnud. Minu arvates on igal juhul positiivne, et viimasel ajal on igal aastal võidud läinud erinevatesse riikidesse.

Soomlaste panus Eurovisiole tundus aga suht igav. Eriti igavad olid saatejuhid. Positiivne üllatus oli Krisse, kes ju lõpuks tegi ka kõige raskema töö ehk intervjuud osalejatega ära.

Toetan täna õhtul Lätit

Äsja uurisin välja, et annan sel aastal ehk täna Eurovisiooni poolfinaalis hääle Lätile, täpsemalt ansamblile Bonaparti.lv ja laulule Questa Notte. Laul jäi mu kõrvu juba nädalapäevi varem, kui taustaks oli lahti ETV kanal. Kõik need eurolaulud, eriti igasuguste Sloveeniate ja Serbiate jne laulud on, nagu nad on, eestlase maitsele mittevastavad ja loomulikult ei jää kõrv neil ka pidama, aga kui tuli Läti laul, siis rebis see mind kohe lahti teistelt tegevustelt ja jäin ainiti kuulama. Kusjuures muidugi ei arvanud ma, et see on Läti laul, kuna sõnad on ju (vist) hispaaniakeelsed. Aga kui on juba teada, et tegu on lätlastega, siis on läti aktsent täiesti äratuntav.
See laul vastab täiesti minu maitsele ja on nähtaval siin:


Võimalik, et kõlab ka teisi häid laule, kuid seda on kahjuks raske uskuda.

Gerlile hoian ka täna õhtul kindlasti pöialt. Laul on mõnus ja rütmikas. Üle pika aja üks hea laul pärast Tiisid ja Miki-gööle või seda eelmise aasta ebaoriginaalsust. Loodetavasti viib järjekordne Padar meid vähemalt finaali!

Tänases Ekspressis Pilvre Barbi juba üritab tõstatada ka teemat, miks Eestis ei arutleta selle üle, et Eurovisoon on tegelikult homoüritus. Minu seisukoht on, et mul täiesti ükskõik. Homo ei ole ju kurjategija ja kui nad tõesti tahavad korra aastas eesotsas Marko Reikopiga seal Eurovisioonil kokku tulla, siis lasku aga käia, nad ei trügi ju kaamerate ette nilbitsema. Mis seal vahet on, kes kellega pärast võistlust öö veedab.

Millal algab Eurovisiooni lauluvõistlus?

Täna hakkas Postimehes taas silma Gerli Padari pilt. Tore on. Kui seal juures poleks olnud infokasti teemal, kes täna Soome sõidavad, siis poleks see artikkel minus mingeid emotsioone tekitanud. Nüüd aga tekkis küsimus, et miks ometi nad sinna Soome ronivad, kas on algamas Eurovisoon? Millal see siis toimub? Ise kodus just eile arutasime põgusalt, et vist toimub 12. mail. Aga kui see on 12. mail, miks peaks siis juba 2. mail Soome põrutama?
Igal juhul oskab Eesti meedia ikka omapäraselt infot edastada küll. Igasuguste juramiste keskel jääb kõige olulisem info ikka teada saamata. Eesti rahvast vaevab praegu küll suur mure, kuid see, et Eurovisioon toimub Helsingis, ei ole ju eestlaste jaoks sugugi nii tähtsusetu, nagu selle toimumine näiteks Türgis. Soome ongi ju peaaegu Eesti, vähemalt Helsingi. Hea koht eurolaulult nii meile kui ka venelastele maandaks kindlasti pingeid. Integratsiooni eesmärgil oleks ju tegelikult võinud seekord meid esindama saata Alla Pugatšova või vähemasti Anne Veski.