„Tuleb olla lihtsalt inimene“
Sel suvel väljus trükikojast Võrus elava eesti-vene luuletaja Igor Kotjuhi esimene eestikeelne raamat „Teises keeles“. Et Kotjuh on loonud oma esseed, luuletused ja esseemid kõigepealt vene keeles, on aidanud luuletusi eesti keelde ümber panna Tartu literaat Aare Pilv, osad värsiread on tõlkinud Kotjuh ise.
Luulekogude avaldajad peidavad oma reaalse isiku sageli varjunime taha. Igor Kotjuh seevastu paljastab end kohe raamatu esimestel lehekülgedel. Juba varem avalikkuses ilmunud tekstis „Ühe eesti venelase lugu“ avab autor end täielikult. Teksti nöol on tegu omamoodi identiteediinventuuriga, kus noormees harutab lahti oma tausta. Ühtlasi selgub, et kõik oma elu 29 aastat Eestis elanud ja vabalt eesti keelt kõneleva sulesepa soontes tuksleb ka eesti verd: tema isapoolne vanaema oli pooleldi eestlane.
Kotjuh identifitseerib ennast kui piiriäärset kirjandustegelast. Ehk sobiks paremini teda nimetada hoopis piiripealseks, sest oma kirjandustegevusega ei jää ta sugugi kõigest piiri äärde toppama, vaid ka ületab selle nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Aastas külastab ta mitmeid kordi Venemaa erinevaid paiku ja vahendab nii eesti kui ka vene kirjandust (ja ka näiteks rahvatantsu) üle piiri siia- ja sinnapoole.
Raamatut „Teises keeles“ süvenenumalt lugedes hakkab lugeja tahes tahtmata otsima, kui palju on siis Kotjuhi luules vene, kui palju eesti jooni ja mõjutusi. Tõstkem ausalt käsi, kes teab midagi tänapäeva vene luulest. Allakirjutanu jätab oma käe esialgu lauale lebama, sest tõepoolest, kui läänepoolt tulevaga ehk veel kuidagi kokku on puututud, siis idapoolsega sugugi mitte. Seepärast on ka raske tuvastada Kotjuhi sisemist piiripealsust ja nüüdisaegset venepärasust.
Ent midagi mitte-eestipärast võib tuvastada küll. Näiteks luuletuse „Läbipaistev“ 3. osas leiduvad read: „lähen magama-/ ärgata ei taha/ ei viitsi ning juba niigi tark“. Mis mõttes tark, küsib eestlane. Eestlane ju teab, et kes vara voodist tõusta ei viitsi, jääb vaeseks, mitte rumalaks. Või kas eestlane on võimeline mediteerima setu leelode saatel („Valiku probleem“)? Raske uskuda. Ja kui eestlane satub oma mõtetega puntrasse, ei ütle ta: „mine lolliks“ vaid läheb hoopis hulluks („Esseem juhustest“).
Üldise sisu ja teemadekäsitluse poolest aga sarnaneb Kotjuhi luule teiste eesti noorte meesluuletajate omaga.
Aga kui palju on tarvis Igor Kotjuhi puhul üldse rääkida kahe rahvuse vahel pendeldamisest? Tegelikult on eestlasliku ja venelasliku järel herculepoirotlik nuhkimine ju üksnes libedale teele laskumine ja liiatigi ajab inetu võõrsõna integratsioon juba tükimat aega iiveldama. Ka luuletaja ise jõuab luuletuses „Enesemääratlemise katse“ järeldusele: „Tuleb olla lihtsalt inimene“.
Teisalt aga on just praeguses Eesti rahvuspoliitilises status quos Kotjuhil võimalik edukas Eesti ellu sulandumine oma kaubamärgiks kujundada ja nagu kuulda on olnud, on selleteemalisi artikleid temalt tellinud juba mitmed väljaanded. Las autor olla, millisest rahvusest tahes, märksa olulisem on, mida on tal tegelikult öelda.
Stiililt on Igor Kotjuhi luuletused minimalistlikud. Ei kohta me siin erilisi metafoore, külluslikke kujundeid, rütmi, riimi ega ülevoolavat sõnavara. Tõsi, võrdlusi on üksjagu. Ometi üritab ta kirjutada siiski luulet, mitte proosat. Ju siis saab ta vähesega eesmärgi täidetud. Teemasid leidub aga seinast seina: küll võib lugeda mammi Klava murelikust argipäevast, küll Norra madalast taevast, küll pilvedest ja vesiroosidest, küll iseenese loomuse analüüsist. Ei puudu ka armastuseteema.
Raamatust saab lugeda ka žanri ‚esseem‘ nelja esimest pääsukest. Esseemid on Kotjuhi isiklikud leiutised, poeemide ja esseede sümbioosid. Ühtlasi on need raamatu kõige tihedamad tekstid, neid võib julgelt korduvalt üle lugeda.
Omaette terviku moodustab tsükkel „Viikingi õhtusöök. Norra“, mis kannab edasi põhjamaise riigi olemust. Ka ei jää raamatust välja Eesti- ja suisa Võru-teemalised olustikukirjeldused. Küllalt palju käsitleb autor luulet iseeneses, nimetades luuletaja suurte kirjatähtedega alati vallaliseks ja kirjanduse lõbutüdrukuks, kes on „vaene ja alandatud, solvunud oma saatuse peale kolm põlvkonda ette“ (pealkirjata luuletus lk 42). Ta nendib, et „kaasaegne teadus tunnistab/ luule kehtetuks“ ning õhutab: „Elagu loominguline lähenemine teaduses! Elagu dokumentaalne kirjandus!“ („Provotseeriv“)
Ei saa ka keelest Igor Kotjuh üle ega ümber. Ta kirjutab, et teist keelt võib inimene vallata kasvõi sünnist saadik, kuid see teine keel jääb alati teiseks. On kiiduväärt, et luulet loob literaat just oma esimeses, emakeeles. Originaali loomine „teises“ keeles kindlasti vaesestaks lõpptulemust.
Raamatus „Teises keeles“ sisalduv on paratamatult tõlkeluule ja on isikliku suhtumise küsimus, mida tõlkeluulest arvata. Kuigi ei tasu absoluutselt kahelda tõlkija Aare Pilve professionaalsuses, tuleb siiski tõdeda, et tõlkes on kindlasti mingid määravad nüansid kaduma läinud. Iga sõna igas keeles on semantiliselt niivõrd kordumatu, et tõlkes kaotab ta midagi endast jäädavalt. Eesti keel on võrratult ilus ja meloodiline, venekeel mõnusalt suupäraselt susisev. Raamatus aga jääb kohati tunne, et mõlemate keelte suurepärasus, hääleta laul, on tõlkes kaotsi läinud ja puisusega asendunud. Loodame, et Eestisse integreeruv venelane samamoodi veidi paindumatuks ei muutu.
