Palun avaldage mulle kaastunnet

Valner lahkub Võrumaa Teatajast - Lõuna-Eesti - Tartu Postimees

Võrumaa Teatajas ma tööd ei jätka niikaua, kuni kurjad ja kuritegelikud jõud seal ametis on.

Otsin tööd!

Raamatukogu ootab "Rakvere romansse" - 24tundi - Virumaa

Raamatukogu ootab "Rakvere romansse" - 24tundi - Virumaa

Lennuvõimetute lindude (teisisõnu pingviinide) paraad

 Pingviinide paraad on üks isevärki nähtus meie rahulikel looklevatel maastikel. Tegu ei ole vareste, luikede või tihaste paraadiga. Näljased tihased marssigu mujal ja vaadaku, kus külma ajal toidupalukese suhu saavad!
Sarnaselt pärispingviinidega on ka paraadipingviinid üsna kättesaamatud olendid - ühed tegutsevad Antarktikas (või igal juhul kusagil kaugel maal), teised hästiturvatud ja raskesti ligipääsetavates ruumides. Ja mis kõige olulisem: mõlemaid näeb üks tavaline masuaegne eestlane ainult televiisorist.
Pärispingviinid liiguvad püstiasendis ja neil on kummaline vaaruv kõnnak. Vahel võivad nad ka kõhu peal liuleda. Pingviinid ei saa lennata ega joosta. Üsna sarnased on ka paraadipingviinid - nemadki on lennu- ja jooksuvõimetud ning pahatihti kummaliselt vaaruva kõnnakuga.
Pingviinil ja paraadipingviinil on mõlemal vaja tõsist vaeva näha toidu hankimisega. Nii nagu Antarktises ei hüppa pingviinile kala suhu, nii ei saa ka paraadipingviinid oma iga-aastasel kokkukogunemisel korralikku kõhutäit, vaid peavad seda minema pääsedes linnapeale ummisjalu hankima tormama.

Kaks Neeme Plutuse asjakohast luuletust:

Pingviinide paraad

paabulinnud
värvikirevas kleidis
rahvarõivais pingviinid
täies esinduslikkuses
tema ekstsellents
selgrootud ja
selgroogsed
siniverelised
kohal on kultuuri
koorekiht
väljapeetud iga riff
harfi kaunil kõlal
ilmub saali
abikaasaga šerif


***

näe lendavad luiged
end ootele seadmas
on pingviinide paraad
kõik kuhugi lendavad
mõned kärbivad tiibu
ja mõnigi meist mõttes
teeb galaktikale tiiru
keda täna küll kroonitakse kroonikas?

Maailma suurim ekstsentrik Salvador Dalí

Aasta alguses tuletas Danzumees meelde, et ka minu raamaturiiulis seisab aastast 2000 Salvador Dalí "Geeniuse päevik" (1964, ek 1999). 10 aastat hiljem oli mul meeles, et tegu on väga hea raamatuga, kuid sisust ei mäletanud ma absoluutselt mitte midagi.
Tutvuse värskendamine Dalíga 10 aastat targemana tasus end ära, kuid enam ei šokeerinud see nii nagu esimesel korral. Ometigi on ilmselge, et Dalí eesmärk oli teadlikult šokeerida. Nii näiteks leidis ta, et maailma üks täiuslikumaid vorme on ninasarviku sarv - nt Vermeeri "Pitsikuduja" on morfoloogiliselt ninasarviku sarv. Oma kodu juurde igatses ta suurt kuhja elevandikolpasid, üks seal juba väidetavalt asus. Raamatu lisast aga võib leida tabeli, kus Dalí hindab kunstnikke - hinnete põhjal peab ta enda kõrval andekaimateks Leonardo da Vincit ja Vermeeri, väärtusetuimaks aga Mondriani. Lõpuosast võib leida ka pikka arutluse "Peeretamise kunst", mis iseenesest on üsna leidlik materjal (saab näiteks teada peeruliikidest, nagu diftongpeeretus või vabamüürlase peer.) Ekskremente käsitleb Dalí oma raamatus üsna palju, mõni sissekanne algab hommikuse "laari" kirjeldusega.

Peale ekskrementidega flirtis Dalí ka teiste kõhedate teemadega, nii näiteks saame lugeda anaalviiulist või vaimustavast suunurka kuivanud ilast. Ühele tüüpilisele õndraluuga naisele aga tegi ta selgeks, et ta saab olla õnnelik vaid päikese käes lebades, üleni kärbestest kaetuna. Ta lisas, et räpaseid kärbseid ta jälestab, talle meeldivad ainult "kõige puhtamad ülemeelikud kärbsed, kes näevad välja nagu oleksid nad riietatud pisikestesse hallidesse Balenciaga kujundatud alpakavillast kostüümidesse" ja kellel on granaatpunased silmad ning noobel napoli kollane kõhuke. Mõned aastad hiljem oli Dalí endiselt kärbestest vaimustunud ning väitis, et "kõigi poolt taga kiusatud kärbses peitub mõjukvant, mida Jumal saadab pidevalt inimestele otse nina peale, et neile visalt näidata teed universumi ühe kõige varjatuma seaduse juurde." (nov 1962)

Šokeerimistahet leiab igal sammul. Näiteks avaldas ta mais 1952 oma plaani maalida Leninit: "Tahan teda maalida kolme meetri pikkuse tuharaga, mis toetub kargule./.../ Ma maalin igal juhul Lenini koos tema lüürilise ripatsiga, isegi kui mind sürrealistide rühmast välja heidetakse." Teiste sürrealistidega jageles Dalí pidevalt.
Samal kuul kirjutas ta, kuidas teda lummas Hitler: "/.../ Hitleri sõjaväemundrisse pressitud pehme ihu tekitas minus ekstaatilise maitseelamuse, piimja, isuäratava ja wagnerliku, mis pani mu südame tugevasti pekslema ja kutsus esile harukordse erutuse, millist ma ei kogenud isegi seksuaalvahekorra ajal. Hitleri prullakas ihu, mis minu kujutluses oli sarnane kõige jumalikuma, valendavasse nahka kammitsetud naiseihuga, lummas mind. /.../ kordasin endale salajase naudinguga: "Paistab nii, et seekord kogen lõppude lõpuks tõelist hullumeelsust!""
 

Hullumeelsuse teemaga flirdib Dalí üsna ohtralt. Ta leiab, et Nietzsche oli "nõrk olevus, kes oli endale lubanud nõrkust minna hulluks, samal ajal kui sel erialal on põhiline osata mitte minna hulluks! Need mõtisklused viisid mind selleni, et formuleerisin oma esimese juhtlause elemendid, millest hiljem sai minu elu lipukiri: "Ainuke erinevus hullu ja minu vahel on see, et mina ei ole hull!" (mai 1952)

Kui nüüd läbi mõelda, siis jääb Dalíst mulje kui ilmselgest ekstsentrikust, ent hullu diagnoosi talle küll panema ei kiirustaks. Pigem jääb mulje, et ta tekitab enda ümber tahtlikult väärarusaamu, sest igalt realt vaatab vastu tegelikult ülim erudeeritus. Liiatigi väitis ta, et ainuke asi, mida maailmas pole kunagi piisavalt, on liialdamine. Loomulikult püüdis ta omalt poolt asja parandada, tehes seda temale omasel paranoiakriitilisel moel.

On ilmselge, Dalí pidas ennast kõrgemaks olendiks, kes oli teistega võrreldes erakordselt eriline, kuid ometi ei tekkinud minul kui lugejal tunnet, et tahaks selle egomaniaki raamatu nurka visata (kuigi kindlasti tekkis tema kaasaegsetel selline tahe). Dalí põhjendas siiralt, et juba lapsepõlvest saati on tal pahe arvata, et tohib endale kõike lubada ainuüksi sellepärast, et tema nimi on Salvador Dalí. Septembris 1953 kirjutas ta: "Igal hommikul ärgates kogen ülimat naudingut, mida alles täna esmakordselt tähele panin: naudingut olla Salvador Dalí."

Ta jagas teistele mitmesuguseid soovitusi, näiteks andis kunstnikele nõu olla tingimata rikas, mitte vaene, ent ise ei pidanud ta vajalikuks oma nõuandeid kuulda võtta: "Igasugused eeslid soovivad, et ma järgiksin ise teistele antavaid nõuandeid. See on aga võimatu, sest mina olen ju hoopis teistsugune kui teised... "(aug 1953)
Madala enesehinnangu käes vaevlevatel inimestel  on kindlasti soovitatav teraapia mõttes seda raamatut lugeda. Dalí tajus oma väärtust.

Dalí teadis, et tema puhul on tegu paraja fruktiga, kellel on ka negatiivseid omadusi. "Täna võin ma öelda, et kõigist minu veendumustest ainult kahte ei saa seletada minu võimutahtega: esimene on minu 1949. aastal taasleitud usk ja teine teadmine, et Galal on alati õigus minu tulevikku puudutavates küsimustes. " (mai 1952)
Kogu Dalí eneseimetluse juures on hämmastav, kuivõrd sügavalt jumaldas ta oma naist, endast kümme aastat vanemat venelanna Gala'd (õige nimega Jelena Djakanova Devulina). Ja kui teha väike arvutus, siis näeme, et näiteks aastaks 1952 oli 1894. aastal sündinud Gala juba vananev daam ning selle raamatu viimaseks sissekandeaastaks 1963 oli jumalik Gala juba 69aastane.

Väide, et Dalí oli andekas kunstnik, ei leia ilmselt vastuargumente. Tema teosed on mitmekihilised, kuid samas põnevad vaadata ka kunsti mitte tundvatele isikutele. Huvitav on raamatust lugeda, kuidas Dalíl mõtted tekkisid ja mis on lood tema teoste taga. Raamat aitab Dalíst ka kunstnikuna igal juhul paremini aru saada, kuigi see vuntsidega sürrealist oli midagi palju enamat, kui pelgalt kunstnik.
Tegu on igal juhul ühe lustaka raamatuga, mida soovitan soojalt. Algus võib olla küll pisut raskepärane, ent mida edasi, seda lõbusamaks ja päikselisemaks tekst muutub. Dalí võtab maha kõik üleliigsed pinged.

Lõpetuseks üks Dalí tähelepanek, mida igaüks võib järgi proovida:
"Ma olen alati arvanud, et kõrva äärde pandud viinamarjast peaks kostma mingisugust muusikat. Nii panengi harjumuse kohaselt pärast sööki ühe viinamarja oma vasakusse kõrva. Marja jahedus on vaimustav ja juba ma mõtisklen, kuidas saaks selle vaimustuse saladust ära kasutada."

Salapärane vend tuleb ja aitab

Rein Raud "Vend", Tuum 2008.

Kusagil intervjuus on Rein Raud öelnud, et raamatut "Vend" kirjutades püüdis ta luua sellise raamatu, nagu ise tahaks lugeda.  Just seepärast tahtsin selle raamatu ükskord kindlasti ette võtta, et teada saada, mis siis võiks hea olla ühe väga erudeeritud meessoo esindaja jaoks, kes on oma elu jooksul kindlasti tuhandeid teosed läbi lugeda jõudnud. Tähelepanu on see teos igatahes leidnud ja mullu võitis see Vilde kirjandusauhinna.

Pean tunnistama, et mul pole kunagi olnud õnne akadeemilistes stuudiumites omandada teadmisi idamaiste kirjandusstiilide kohta, kuid ida kalduvustega tundub see raamat oma napi teksti, filosoofia ja lüürilise keelega olevat küll. Arvestades seda, et Rein Raua näol on tegu aasia kultuuriloolasega, see ilmselt nii ka on. Tõsi, erinevalt ida (ja ka eesti) kirjandusest puuduvad siin looduskirjeldused (seega justkui vastand Õnnepalu teostele, kuigi Õnnepalust ei tundugi see teos väga kaugele jäävat).

Teisalt on see raamat oma vaatepunkti ja tegelaste poolest liigagi eestilik ehk siis selline, mida kipuvad viljelema just eesti meeskirjanikud. Meenuvad paljud raamatud, kus taust on sünge ja tegelased on elus palju kannatada saanud, mõnel tuleb suisa enesetapp sooritada ja ei lugeja ega ka tegelased ise saa täpselt aru, mis nende elus toimub. Lugu ei lähtu ühestki tegelasest, vaid jälgib olukorda kusagilt üsna kaugelt.

Raamatu algusosa polnud just kõige huvitavam, kuid raamatu edasi arenedes läks üha põnevamaks. Tegevuspaika siseneb ülimalt salapärane mees, kelle põhiline roll on olla vend - vend Lailale, naisele, kes "tõmbas külge ebaõiglust nagu mesilasi". Laila ise oli oma halva õnnega ammu harjunud, päranduseks saadud vara oli temalt välja petetud ja nüüd tuli tal elupäevakesi mööda saata üürile võetud tilkuva laega katusekambris koos lisakohustusega tasuta pererahva pesu pesta.

Salapärane vend suutis oma õe elu justkui taas helgeks ja rahuldust pakkuvaks muuta, aga mismoodi ta seda tegi, lugeja teada ei saanudki. Müstilisel vennal näisid olevat mingid üleloomulikud võimed, lugeja selja taga näitas ta koha kätte nii advokaadile, notarile kui ka kohtutäiturile. Vend avaldas ka ise, et peale tema pole kedagi, kes oleks võinud Lailale appi tulla tema suures hädas.
Venna isikut püüdis sihipärase tööga kindlaks teha rotinäoline Willem, kes jõudis lõpuks ka venna nimeni, kuid lugejale nime ei avaldatud. Tasapisi siiski selgus, et vend on ilma jäänud oma perest, et ta tundis naiste vastu siiski huvi, e ta on rännanud läbi mitmeid maid.
"Juba ammu sõidan ma ilma kohvriteta, ja seda suurestigi põhjusel, et mul poleks sooja ega külma, mis mu kohvritest saaks, kui mul need oleksid; mitte et ma ei peaks lugu mugavusest, hoopiski olen nii mugav, et ei suuda selle nimel midagi ohverdada, mitte sekunditki hingerahu ega liigset liigutust./.../ Rohkem ei taha sa tegelikult teada, isegi kui küsid," jutustas vend naisele nimega Tume.
Mõneti tahaks venda võrrelda sellise tegelasega nagu Muumioru Nuuskmõmmik - salapäraseks jääv tüüp, kes rändab seljakotiga mööda maailma, ei püsi kusagil paigal. See võrdlus võib küll tunduda lapsik, aga tegelikult on "Muumitroll" vägagi sügava filosoofia ja psühholoogiaga. Nuuskmõmmik tuleb ja toob samuti helgust, kuid me ei tea, kes ta ise tegelikult on.

Peale venna, Laila ja Tumeda leidub raamatus terve ports igasugu kummalisi tegelasi, kes oma asja ajavad, kõik nad on miskitpidi omavahel seotud. (Üsna uudne oleks lugeda ükskord ka raamatut, kus tegelased oleks nii kõnekad, et on ilmne, et neid raaamatust välja jätta ei saanud, aga nad poleks omavahel seotud.)

Kindlasti on "Venna" ridade vahelt võimalik tunduvalt rohkem välja lugeda, kui mina seda oskasin. Mis parata, minu erudeerituse tase ei saa ilmselt kunagi küündima Rein Raua tasemeni. Ei osanud ma siit isegi leida seost Clint Eastwoodiga, sest Hollywoodi filmid ei lähe mulle enam pikemat aega korda. Tegelikult on ka päris uudne, et autor ilukirjandusliku teose lõpus teatab, keda ta oma looga kummardab (antud juhul siis Eastwoodi ja Alessandro Bariccot) ja millist muusikat erinevate tegelaste taustal kuulama peaks. Nii et kui see raamat teist korda läbi lugeda, siis tasuks taustaks kuulata Raua poolt näidustatud muusikat.

Otsustasin, et edaspidi hakkan raamatu lugemise järel vastama järgmistele küsimustele:

• Kas see raamat inspireeris mind? - ei, raamatu tegelastelt polnud oma elu jaoks midagi üle võtta. Teisalt aga innustab see kindlasti  oma tekstides edaspidi lüürilisemat keelt kasutama.
• Kas seda raamatut oli kerge vahepeal käest ära panna? - ei, raamat kruttis pinget üha üles, mistõttu tekkis soov aina järgmist peatükki haarata.
• Kas kirjutaksin ise sellise raamatu?  - jah, kuid püüaksin rohkem tungida ka tegelaste siseellu ja tooksin sisse õdusamaid toone, kuigi jah, "Vennas" muutus ju Laila elu lõpuks väga õdusaks. Filosoofilised mõttekeerud ja lüürika võtaksin oma raamatusse üle.
• Kas loeksin seda raamatut veel vähemalt korra? - jah, kindlasti avaks see järgmisel korral mulle rohkem oma peidetud kihte.
• Kas see raamat võiks pääseda minu lemmikraamatute hulka?  - ei

Et heanaaberlikud suhted Lätiga muutuksid veelgi paremaks

Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood", Tammerraamat 2009

Mul on väga hea meel, et viimaks ometi on Läti kohta kirjutatud üks tore raamat, mis on palju huvitavam, kui ükskõik milline kinnimakstud infot sisaldav reisiraamat.
Ma ei kujuta ette, kui suurt huvi eestlased Läti vastu tegelikult tunnevad. Eks Lidos, Jurmalas, Ventspilsis ja Siguldas on muidugi väga suur protsent eestlasi käinud, aga milline on suhtumine Lätisse tervikuna, seda ei teagi. Mina olen igal juhul suur Läti fänn sellest ajast saati, kui ma siia Läti piiri äärde kolisin. Nimelt avastasin siis, et Võru ei asugi nii väga ääremaal, millele järgnevad inimtühjad pimedad laaned, vaid et kohe tuleb vastu Läti oma lahkete ja sõbralike inimestega.
Võru jaoks on näiteks Aluksne vaat et lähemalgi kui Tartu, aga Tartu on ju Võrule lähedal. Ja Riia on ka meie jaoks lähemal kui Tallinn ja suurem ja huvitavam ka. Niisiis ongi tore, et Läti kohta lõpuks midagi reklaamivälist ilmunud on, sest raamatust saab üsna palju teada nii Läti ajaloo kui ka kultuuri kohta ning lõpus on isegi väike läti keele õppetükk.
Raamat on üles ehitatud justkui Läti-Eesti maavõistlusena, kord jääb Läti peale, kord jälle Eesti.
Läti hinge pole siin raamatus avada püütud, pigem üritab autor kostitada lugejat faktidega ja püüda neid võimaluse korral Eesti omadega võrrelda. Stiil püüab matkida teismeliste suulist kõnepruuki, palju on kasutatud slängi. Kuid mõnes kohas mõjub lahedusele püüdlev stiil viletsalt ja see võtab ka tervikult punkte alla. Aga see on ju praegu raamatute üldine häda, et nad on toimetamata ja kubisevad kirjavigadest. Nii palju võiks vähemalt vaeva näha, et sõnade kirjapilt oleks fotol ja tekstis samasugune. Näiteks on siin raamatus juttu Läti kohvikuketist - tekstist võime lugeda Doubble Coffe ja capucchino, teksti kõrvale trükitud logolt aga Double Coffee ja cappuccino.
Ausalt öeldes ei meeldi mulle ka selle raamatu pealkiri, sest sõna saldejums on liiga ära leierdatud ja ammu oma originaalsuse minetanud. Aga ma mõistan, et kommertslikust aspektist võib see olla üks väheseid sõnu, mis mõningaid inimesi raamatut ostma meelitab. 
Kokkuvõtteks on siiski hea raamat, mida võib soojalt silmaringi laiendamiseks soovitada.

Nüüd toon välja sellest raamatust mõningad faktid Läti kohta, mida varem ei teadnud:

• 1999-2007 Läti presidendi ametikohal istunud Vaira Vike-Freiberga hobiks on Läti folkloor. Ta on aastakümneid uurinud päikese motiivi läti folklooris ja kirjutanud päikese teemal mitu raamatut. Kui Vaira ametist lahkus, kinkisid lätlased talle 160 000 lillest valmistatud päikest sümboliseeriva lilleseade. 50 vabatahtlikku istutasid need lilled ühe ööga Sigulda lähedale Turaida mäele. Lilled toimetas tasuta kohale Läti Post, kes kogus neid kokku oma 700 postkontoris. 
• Et Lätis puudus kuni aastani 2000 spermapank, on hulk Läti ilmakodanikke viljastatud eestlaste seemnerakkudest. Lätlannad eelistasid heledapäiste ja sinisilmsete eesti meeste geene. 
• Nagu taanlased, nii ka lätlased on omale lipu saanud tänu eestlastele. Legendi järgi tekkis 13. sajandil Cesise all eestlastega võidelnud lätlaste lipp linast, millega ühte surmavalt haavatud sõjapealikku lahinguväljalt minema kanti. Teise legendi järgi sai lipp alguse odavarre otsa kinnitatud punasest vasikanahast, mille keskelt jooksis läbi valge triip.
• Lätlaste rahvuslind on valge linavästrik ja rahvusputukas kahe täpiga lepatriinu - läti keeles marite. Rahvuslill karikakar  - pipene. Rahvuspuud: meestele tamm, naistele pärn. 
• Kuidas ära tunda ehtsat merevaiku - dzintarsit: merevaigutükk tuleb pista soolvette. Kui jääb pinnale hulpima, on ehtne. 
• Lätlased suutsid oma vabadusmonumendi püstitada juba 1935. aastal ja Nõukogude aeg seda ei räsinud. 
• Tuntud linateose "Krokodill Dundee" prototüübiks on värvika elukäiguga Arvids Blumentals, kellest 1950ndatel sai Austraalias krokodillikütt. Küttimise käigus panid krokod nahka tema neli jahikoera ja äärepealt oleks üks neist ka teda ennast elusalt alla kugistanud. Elu viimased aastakümned elas mees mahajäetud opaalikaevanduses ja väidetavalt ei suutnud tema sarmile vastu panna ükski tema koopasse sattunud naisterahvas, millest annavad tunnistust lugematud koopa seinale voodi kohale jäetud autogrammid. 

Muud huvitavat lugege juba raamatust.

Lühikommentaarid mõningatele mullu loetud raamatutele

Väiksed kommentaarid mullustele uudisteostele, mis said läbi loetud, aga mille kohta ei jõudnud siia blogisse arvustust kirjutada.

Mai Loog "Minu Tai"

Olen internetis peale sattunud, kuidas seda raamatut on mõne anonüümse kommentaatori poolt lugemiskõlbmatuks nimetatud. Mulle aga meeldis see raamat väga. Mõnus oli keset talve lasta end kanda päikselisse Taisse. Tai kui riik pole mulle kunagi huvi pakkunud, aga nüüd sai paratamatult ka silmaringi laiendatud. Mulle meeldib Mai ellusuhtumine. Loomulikult on igal ühel õigus elada nii, nagu soovib, ja on vaid eneseahistamine suruda end mingitesse raamidesse, kui vanusenumber hakkab tõusma üle 40. Ja see, et Mai oma vanuses (miks seda üldse rõhutada, ta pole ju veel 50ki) nii hea välja näeb, on ju lihtsalt suurepärane. Las ta siis mängib jänukest ja naudib elu. Kes ei soovi, ei pea järgi tegema.

Epp Petrone "Minu Ameerika 2. osa"

Esimene osa on mul samuti loetud. Teine osa on samas stiilis, kuid täpselt enam ei mäletagi, mis teemad seekord ette olid võetud, sest olen ju ka Epu blogi püsilugeja aastast 2006.
Mis aga mulle ei selle ega ka esimese osa puhul üleüldse ei meeldi, on raamatu esikaaned. Esimese kaas viitaks justkui mingile järjekordsele dieedi käsiraamatule, teine juba anorektikute uuringule. Kusjuures enamikul teistel Minu-sarja raamatutel on väga kobedad esikaaned.

Sofi Oksanen "Puhastus
Sellest raamatust sai üks minu vaieldamatu lemmik. Soovitan kõigile. Sellele raamatule läheb ka minu 2009. aasta peaauhind.

Olavi Ruitlane "Naine"

"Naine" oli hea ja kiirelt läbi saav raamat. Ma olen ausalt öeldes rahul, et ma selle eest Võru raamatupoes kõvasti üle 300 krooni ei maksnud - liiga kallis hind (sorry, Olavi, ostan kindlasti Su järgmise raamatu, minu mees aga räägib siiani "Kaili" headusest).
Mina olen see inimene, kellel õnnestus omal ajal ka Olavi kurikuulus blogi otsast lõpuni läbi lugeda. Mis ma oskan öelda: naised on muidugi igavesed mõrrad. Aga Mehe menu naiste seas on Olavi utreerinud. Väheusutav, et Mehel on olnud suhe folkloorifestivali ühe korraldajannaga, teame siin Võrus hästi, kellest jutt.
Ja muide, selles raamatus kohtusin esimest korda elus mehega, kelle jaoks seks on ebameeldiv kohustus ja himur naine õudus kuubis. Nii et selle põhjal ma raamatu Meest küll meessoo üldpildiks ei nimetaks.
Muidu aga meeldis mulle selle raamatu puhul see, et igasuguste väljamõeldud loodus- ja muudest kirjeldustest oli Olavi lugejat säästnud. Naljaka kohana meenub bussiga Tallinnas käik ja Luuletajast Mehe sealsed pisivembud.

Roberto Saviano "Gomorra"

Kuigi see raamat on halvasti tõlgitud või toimetamata jäetud - ei usu, et originaal nii lonkav on - , soovitan just eneseharimise mõttes seda raamatut kõigil lugeda. Eriti tarbimismaanidel ja kõikvõimalike kaubamärkide fännajatel. Ka rohelise mõtteviisiga inimestel tasub seda raamatut kindlasti lugeda.
See, millest siin raamatus kirjutatakse, ei mõjunud tegelikult šokeerivalt, sest me oleme seda kõike juba maffiafilmidest näinud.
Kavatsen selle raamatu kindlasti ka teist korda läbi lugeda, et infot kinnistada ja seda hiljem ökoteemalistel aruteludel kasutada.


Äramärkimist väärib ka:

August Strindberg "Punane tuba"

See raamat ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1912. aastal ning Henrik Sepamaa hilisem tõlge sai kaante vahele 1972. Orignaal nägi ilmavalgust juba üle saja aasta tagasi - 1879, kuid ometi märkame, kuivõrd universaalsed ajastust ajastusse kanduvad võivad olla nähtused ühiskonnas ja inimese iseloom. Loed seda raamatut ja vaatad, et need seal on ju meie oma Ansipid, Savisaared, Reiljanid ja muud tegelinskid. Igasugu liiakasu võtmine, teiste arvelt elamine ja JOKK-stiil oli, on ja jääb. Ka Strindbergi kirjeldatud ametnikke leiab tänapäeval küll ja küll. Strindbergi satiir on lihtsalt suurepärane.
Teisalt on tegu järjekordse (kui nii võib üldse öelda nõnda ammu ilmunud klassikalise teose kohta) Põhjamaade näljaraamatuga. Meenub näiteks Hamsuni "Nälg", mida vist küll lugesin juba kümmekond aastat tagasi. Kirjeldused on niivõrd naturalistlikud, et vahepeal tahaks raamatu suisa käest panna.
Kui võtta "Punane tuba" ja Mobergi väljarännusaaga, siis saame me rootslaste mineviku kohta palju avarama pildi. On ju ajaloos õpitud hea Rootsi aja, Lindgreni maailma parimate lasteraamatute ja hilisemast Rootsi sotsiaaldemokraatia põhjal jäänud mulje, justkui olekski Rootsi unelmate riik, kus kõigil on kõik väga hästi.
Selle raamatu lugemine on nauding ka filoloogile - kuna tegu on kordustrükiga, siis on raamat eesti keeles ilmunud veel aegadel, kui raamatuid toimetati ja keeletoimetati. Nii saabki keskenduda tekstile endale.

Ülejäänud 2009. aastal ilmunud ja minu poolt loetud raamatud on juba arvustatud varem siin blogis või www.raamatumaailm.ee blogis.

Elu kogu oma kaasa haaravas neetuses

Kirjutatud juulis 2009

Viimasel ajal on mulle kätte sattunud kaks suurepärast ja algusest lõpuni haaravat raamatut, mille autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kes aga kumbki Eestis ei ela. Üks neist on Sofi Oksaneni magusvalus „Puhastus“ ja teine Võrumaalt pärit, kuid praegu Hispaanias elava Jan Beltráni tõsieluromaan „La mala vida ehk neetud elu“.

Sügav ja sisukas kodumaa jätmise lugu

Rootslase Wilhelm Mobergi neljaosaline Põhja-Ameerikasse väljarännu saaga on pälvinud Eestis siiani teenimatult vähe tähelepanu. Ometi on see sari ühtaegu huvitav, südantlõhestav kui ka silmaringi laiendav.

Tänavu nägi eesti keeles trükivalgust Mobergi eepose viimane, neljas jagu „Viimane kiri Rootsi.“ Varem on ilmunud „Väljarändajad“, „Sisserändajad“ ja „Asunikud“.

Aastatel 1949 – 1959 avaldatud neli romaani muutsid kirjanik Mobergi Rootsis niivõrd tuntuks, et ta oli lõpuks ise sellest loost juba tõsiselt tüdinud. Väidetavalt on see Rootsi 20. sajandi tähtsaim ja menukaim teos. Selle põhjal on valminud ka kuulus film Liv Ullmanni ja Max von Sydowiga peaosades.

Mõneti sarnaneb väljarännusaaga meie Tammsaare „Tõe ja õigusega“ – noored inimesed vallutavad uue kodu ja alustavad tohutut tööd oma maa harimiseks, kuid aastate jooksul purunevad lootused, tekib kibestumus, naispool sureb noorelt, pettutakse Jumalas. Töö vilju saab nautida alles järgmine põlvkond. Aga Mobergi rootslastel on elu veelgi keerulisem kui Tammsaare eestlastel, sest nende ilmad on viletsamad ja musta mulla asemel kivi kivis kinni.

19. sajandi teisel poolel rändas Rootsist Ameerikasse neljandik ehk miljon rootslast. See fakt ongi Mobergi tetraloogia aluseks ning oma romaani tarbeks uuris ta põhjalikult ajaloolisi materjale ja elas mõnda aega USAs.

Peategelased Kristina ja Karl Oskar olid sunnitud oma kodumaa igaveseks jätma nälja tõttu. Viimaseks tõukejõuks sai nende nälginud vanima tütre surm. Nendega samas laevas seilas neli kuud Atlandi metsikuil lainetel ka neid, kes pidid lahkuma usulise tagakiusamise tõttu või seepärast, et Rootsis ei olnud neil muud väljavaadet, kui terve elu sulasena teenida. Ka Ameerikas Minnesota osariigis tuli tohutult tööd rassida ja indiaanlaste hirmus elada, kuid erinevalt kihistunud Rootsist võis nautida personaalset ja ühiskondlikku vabadust ning rabatud töö kandis vilja. Ent koduigatsus saatis eranditult kõiki elu lõpuni.

Need neli raamatut ei räägi üksnes ühiskondlikest protsessidest, vaid ka inimsuhetest, elu paradoksidest ja ebaõiglusest. Kristina ja Karl Oskar seati pidevalt ainult halbade ja veel halvemate valikute ette. Aga tegelikult esitab see raamat Kristina ja Karl Oskari suure armastuse loo ja seetõttu see kohati nii valus ongi.

Ainus, kelle elu kohe pärast Minnesotasse kolimist kergemaks läheb, on endine kihelkonnahoor, lapsena seksuaalselt väärkoheldud Ulrika. Temast saab koguni pastoriproua ja teda ei kiusa taga enam need, kes ise on teda ära kasutanud.

Sarja viimane osa on ehk isegi kõige oskuslikumalt kirjutatud, peale peategelaste elu (ja surma) käsitlevate põhiliinide saab ennast hästi kurssi viia nii Põhja-Ameerika ajaloo kui indiaanlaste problemaatikaga. Lisaks on põiminud autor teosesse põnevaid ja humoristlikke legende. 

Ilmunud Virumaa Teatajas, dets 2008. (valmis oli kirjutatud paar kuud varem.)

Teadagi, miks Saakašvili Eestisse käima tuli

Eks ikka selleks, et oma nooremat venda Matit väisata.
Aga mis teie siis arvasite?

Erakordselt hinge minev raamat

Tõnu Õnnepalu "Paradiis", 2009

Mul on väga hea meel, et juhus või ettemääratus juhatas mind kokku Tõnu Õnnepalu "Paradiisiga", sest tegu on erakordselt hea raamatuga. Rõhk olgu siin sõnal hea, sest näiteks erakordselt huvitavaks seda pidada ei saa, küll aga sügavaks ja hinge minevaks.
Kui võtta ette selle raamatu pealkiri "Paradiis", siis lugema see ei kutsu, sest midagi triviaalsemat ja ära leierdatumat kui sõna paradiis annab välja mõelda. Ent kui järele mõtlema hakata, on paradiis üks väga suur ja meie kultuurile oluline sümbol, mille lahti mõtestamiseks võiks kirjutada lehekülgede kaupa.
Tõnu Õnnepalu Paradiis on midagi palju maisemat, lausa täiesti maine asi  - küla Hiiumaa läänerannikul, kus Õnnepalu elas pärast ülikooli hulga aastaid. Nagu juba teada sain, on sellel külal tegelikult üks teine nimi, aga Helmi, naine, kelle majas Õnnepalu elas, nimetas selle kunagi kauges nooruses seda esmakordselt nähes paradiisiks ja Õnnepalu leidis, et see sõna on väga õige, kuigi Helmi ise leidis hiljem, et paradiislik see koht ei ole.
Loomulikult on see epistoraalses vormis raamat Õnnepalu ja Paradiisi igavese armastuse lugu. Ent mulle jäid  selle raamatu tegelastest enim hinge Helmi ja tema mehe Eduardi ning
Allika Heino ehk Rebase lood. Kõik nad elasid pika ja tööka elu, kuid on nüüd juba taevases paradiisis.
Selle raamatu eripära ongi selles, et kõik mis siit leiab, on kunagi aset leidnud. Tegelikult on see ju ühe Eestimaa paiga talletamine kirjandusse ja ajalukku. Raamat on nii reaalne ja ehe, et lisatud on isegi fotod koos pildiallkirjadega.
Ühe foto peal on kolm noort mees, kes kõik jäid igavesteks vanapoisteks. Kui ma seda fotoallkirja lugesin, siis ei suutnud ma uskuda, et vasakpoolne mees pildil on Allika Heino, kuigi ometi oli hoopis parempoolne mees tema nägu. Nüüd lugesin ühest intervjuust Õnnepaluga, et fotoallkirja oligi apsakas sisse sattunud.
Mulle tohutult meeldib selle raamatu juures see, et ta õhkab siirust. Mulle ei meenu, et teist sellist raamatut oleks kunagi kirjutatud, kuid ometi on see oma vormilt lihtsaimast lihtsam. Ei mäleta ka, et keegi oleks eraldi peatükkides nii detailhaaval üles tähendanud ühe küla kõiki väravaid või loomi. Tundub nii, et kõik oma mõtted on Õnnepalu jooksvalt ja ilma väljajäteteta kirja pannud. Raamatus ei olegi muud kompositsiooni, kui et Õnnepalu on seitsmeks päevaks Paradiisi tagasi läinud ja asunud detailselt ning pingutamata meenutama Paradiisi kunagist elu ja inimesi. Pealkirjad on teksti küll pandud (näiteks "Paradiisi postkastid" või "Paradiisi põllud ja hooned"), kuid jutt kipub üsna tihti kõrvalteemadele kalduma. Ühtlasi on see raamat üsna piibellik just oma kirjutamisstiili poolest, kui välja arvata see, et kogu tekst on kirjutatud Õnnepalule väga olulisele inimesele suunatud kirjadena. Jumalat mainib Õnnepalu korduvalt ja raamat algab ka Piibli salmiga.
Selles raamatus on ka väga palju elukogenud inimese tarkuseteri, mis just praeguses eluetapis mind kõnetasid. Näiteks: "Noor inimene on oma eluga vahel nii oskamatu, sest ta tahab ikka elada, nagu elatakse, ja otsib eeskujusid ja otsib ennast, aga ei märka, et see ise käib tal kogu aeg kaasas." (lk 58)
Või ühiskonnakriitika valdkonnast: "Kui tuli vabadus ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama, siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima, sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on ikkagi meeldivam. Muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapisi valed, mida hakati uskuma." (lk 61)
Paljudel eestlastel on praegu kihk mööda maailma ringi seigelda, aga nii nagu mina, nii on ka Õnnepalu jõudnud selgusele, et ennast saab otsida ikkagi enda seest, ühte kohta pikemalt pidama jäädes, mitte aga võõratest maadest läbi joostes. Sõitis Õnnepalugi Pariisi, kuid ei leidnud sealt seda, mida oleks leida soovinud. Sügava, isikliku ja äratundva raamatu kirjutas ta hoopis väikesest Hiiumaa külakesest. (Äkki oligi tal Pariisi vaja selleks minna, et kirjutamiseks ainest saada, kuni ükskord jõudis nii kaugele, et taipas - parimaks raamatuks poleks olnud mitte kuskile vaja minna? Aga võib-olla poleks ilma ära käimata sellist äratundmist tulnud?)
Ja ka Paradiisi kolis Õnnepalu selleks, et saada Paradiisi inimeste suguseks, kuid ta ei saanud: "ka mina tahtsin saada lihtsaks ja tugevaks, nagu olid olnud Paradiisi inimesed enne mind, ja mitte olla selline eputis, kes peab müüma oma sõnu." Õnnepalust sai Paradiisis kirjanik.
Ma tunnistan häbiga, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud. Pärast "Reigi õpetajat" tekkis mul soov Reiki minna - see sama koht ja sama kirik ning pastoraat on kirja pandud ka "Paradiisi" raamatusse. Ja kui Hiiumaale satun, võib-olla juba sel suvel, tahaks kindlasti selle Paradiisi koha ka üles otsida. Mõtlen, et kas näiteks Õnnepalu ei pelga, et  pärast tema raamatu ilmumist hakkavad selles maailma ühes rahulikumas kohas uudistajate hordid ringi sibama. Aga miks ka mitte.

Tõnu Õnnepalu blogi leiab siit.