Kuidas me elu kõige hämmastavama meistritiitli saime

Mida läheb vaja selleks, et pälvida Võrumaa meistri tiitel grillimises, räägin omadest tänavusuvistest kogemustest.

Algatuseks tuleb nentida, et grillimeistritiitli võitmiseks pole vaja muud kui keldrist üks ufogrill välja kraapida ja lihtsalt kohale sõita. Varem ei pea olema kordagi grillinud. Püstitada tuleb eesmärk mitte mingil juhul võita.

Tõepoolest, meie kolmeliikmelise võistkonna Päevitunud Broiler peamine eesmärk oli mitte mingil juhul võita, sest see oleks tähendanud Võrumaa esindamist üle-eestilisel grillivõistlusel Grillfest, kuhu meist keegi minna ei viitsiks.

Kogu lugu sai alguse aga sellest, et nädala keskel enne võistlust palusid Aliis Vene ja Kristi Vals Piigade Peoagentuurist, et tulge osalema. Kuna tegu on niivõrd suurepäraste inimestega, kellele kohe kuidagi ei taha ei ütelda, otsustasin laupäeval koos ufogrilliga Võrumaale Navile kohale ilmuda. Boonuseks oli see, et nii searibi- kui ka kanalihavooru lihad tulid korraldaja poolt, samuti anti grillimiseks kolm kotitäit sütt ja komplekt Meira maitseaineid. Ise pidi oma grillikraami kaasa võtma vaid ideevooru jaoks – vajaliku materjali kombineerisime kokku oma aiamaadelt ehk siis igaüks haaras kaasa, mis silma jäi. 

Hulga närve kulus keldrist grilli väljaotsimiseks. Aga midagi head leidus asja juures ka – keldriboks sai peaaegu korda ja välja ilmus mitmeid huvitavaid ja vajalikke asju. Ettevalmistust tegime vaid nii palju, et pakkisime kaasa mõned asjad ja tegime päev enne võistlust omavahel paar telefonikõnet.

Olgu öeldud, et mitte ükski meie võistkonnaliige pole varem iseseisvalt grillinud ega sütt süüdanud – tundub, et Võrumaal on see meeste töö. Meie peres näiteks piirdub eesti rahvushobi grillimise harrastamine kord aastas jaanipäeval sašlõki kõrvetamisega. 

Laupäeval, 29. juulil olime oma kodinatega ja kahe grilliga Navi seltsimaja ees hommikul kell 9 kohal. Naerma ajas viit peolooma seltsimajas laudadel reas magamas nähes. Nalja sai ka hiljem kõvasti.

Otsustasime, et võtame vabalt ja lähtume grillfesti motost: „Grillimine on seltskondlik nauding, mis tekitab tugevat sõltuvust.“

Egas midagi, sättisime grillid üles ja alustasime liha marineerimisega. Nii kanale kui ka grillribile – nii suuri ribisid sai küll esimest korda elus käes hoitud – tegime Nopri jogurtist, vähesest soolast ja kuivatatud ürtidest marinaadi. Kuna aega näis olevat rohkem kui küll, sai vahepeal Navi poeski käidud ja sealt väike Vana Tallinn toodud. Hiljem valasime peaaegu kõik toidud Vana Tallinnaga üle, välja arvatud kana. 

Esimene grillile asetatud ribi võttis kiirelt kõrbenud kooriku peale, teisega olime ettevaatlikumad. Kui ribi küps, valasime sellegi Vanakaga üle ja panime teki alla hauduma. Valmis küpsetatud liha oli nimelt soovitatav žüriile esitada vahetult enne hindamise algust. Kõikidele võistkondadele olid jagatud ühesugused karbid, kuhu tuli oma lihatükid žürii erapooletuse tagamiseks asetada. Karpi tohtis liha alla pista vaid ühe salatilehe, need, kes olid midagi muud karpi lisanud, diskvalifitseeriti. Arvatavasti tänu kahele diskvalifitseeritud võistkonnale meid hiljem Võrumaa meistergrillijateks kuulutatigi.

Kanad-ribid karbis, tuli kiirelt asuda fantaasiavooru kallale, selleks jäi aega vaid pool tundi. Hea, et olime varem valmis seganud dipikastme Nopri jogurtist, purustatud mustikatest, suhkrust ja kamast. Grillile läksid poolitatud õunad, peet, porgand, rohelised herned, saialilled ja kõrvitsaõied – suure õhinaga sai enamik neist Vana-Tallinnast läbi kastetud või sellega üle tilgutatud. Lisaks läksid maitseainetena tarvitusele mesi, fariinisuhkur ja kaneel. Põllukraamile lisandusid IKEA loomakujuliste vormidega väljalõigatud leivad – siilid, oravad, lambad, teod jne. Peab mainima, et publik pistis kõige rutem kinni õunad  - soovitan kõigile, hea soodne grillikraam masuajal. 

Fantaasiavoorus enam ühesuguseid karpe ei jagatud. Žürii ootas showd. Nii laulsidki Eesti Pagari poisid ühe loo, Piigade Peoagentuur aga pidas koguni pulmad maha, olid pruut, tort ja puha. Grillitud tort on ju üsna erakordne nähtus ja milline grillitud lillebukett neil veel oli, lausa ahhetama pani. Võistkond Wermo aga oli koguni mööbli valmis grillinud. 

Eestlase toidulaud pärast…

Meie asetasime oma juurikad ja muu kraami igaks juhuks kaasa haaratud laastudele ja asetasime kootud tekile. Juurde läks veel Tõnissoni pildiga klaas ja allikavesi. Imeväel sündis ka roa pealkiri „Eestlase toidulaud pärast PIIGSi toetamist“ ehk siis pärast seda, kui vaene väike Eesti on toetanud Portugali, Iirimaad, Itaaliat, Kreekat ja Hispaaniat. Eestlane saab ju ometi igas olukorras hakkama. Oma laua esitluseks anti aega 7 minutit. Kuna tantsusamme või lauluviisi polnud plaanis üles võtta, sai kohapeal ruttu valmis kirjutatud üks üsna pikk luuletus. Aga vanim žürii liige ütles, et lisapunkti annab ta meile hoopis selle eest, et kokku saime suitsusaunarallil. Loomulikult ei jätnud me eputamata, et risti ei löö me naljalt millegi ees ette.

Kui arvestada seda, et Rakvere searibivoorus tulime 58 punktiga 7. kohale ja Talleggi kanalihavoorus 52 punktiga samuti 7. kohale, siis ei allu meie meistritiitli saamine justkui kuidagi loogikale. Tõsi, fantaasiavoorus saime koguni 2. koha ja edestasime koha võrra isegi Piigade Peoagentuuri.

Kui Võrumaa meistri nime välja kuulutama hakati, oli võidulootus nii väike, et esiti ei pannud tähelegi, et peakohtunik ja päeva juht Auris Rätsep hõikas välja meie võistkonna nime. Võit tundus niivõrd absurdne, et suurest naerust tulid koguni pisarad silma. Auhinnaks anti pudel kodumaist vahuveini, kullast raamis diplom ja klaasist auhind. 

 Olgu lisatud, et üldarvestuses tuli esimesele kohale siiski Türi Grillitrio ja teisele LC Ülenurme, aga nemad ei läinud Võrumaa meistri valimise puhul arvesse.

Nüüd on siis selge, et järgmise aasta 11. juunil oodatakse meid Türile lõppvõistlusele. Meie kõrval grillinud võistkond Paadipiigad võitis eelmisel aastal algajatena täpselt samamoodi nagu meie. Lootust seal võita on väike, hoiatasid Paadipiigad, kuid soovitasid hakata varakult sponsoreid otsima.

Paar korda enne seda tasuks grillimistki proovida, võib-olla talvel, siis maitseb liha paremini. Meenub, kuidas veidi enam kui pool elu tagasi, kui eestlased sõna grill suurt veel ei kasutanud, sai käidud veebruarikuus 30kraadise pakasega keskööl Toolse linnuses piknikku pidamas, sai lõkkel kogunisti saia küpsetatud. Hakkab koitma, kust on grillioskused pärit…Võib-olla polnudki algaja õnn?

Kuidas me suitsusaunarallil 30kraadist jahedust nautisime

Foto: Kätlin Liimets

Niipea kui talvel kuulsin, et suvel on Rõuges tulekul saunamaraton, oli pilt selge, et just sellel tahan igal juhul osaleda. Kui nii meeleolukas üritus tuuakse lausa koju kätte, ei saa jätta võimalust kasutamata.

Talvisele Otepää saunamaratonile jäi mul kui hapral linnainimesel tänavu minemata, ent möödunud laupäeval Rõuge laada- ja kalaralli raames toimunud suitsusaunaralli kinnitas, et talvel oleks see üritus igal juhul lihtsamini läbitav – saaks ka saunamõnusid nautida selle asemel, et sauanapõrandal lebades otsida pragusid, kust ehk raasukegi jahedamat õhku saaks. 

Kuigi suitsusaunarallil pidi võistkonnas olema vaid neli liiget, polnudki rahva kokku saamine nii lihtne. FB-s üles pandud üleskutse peale reageerisid Kätlin ja Taimi. Viimase puudu oleva liikme suutsime pehkmeks rääkida veel reede õhtul. Õnneks meenus, et hõimlane Grete on väga aktiivne inimene ja kuna tal langes üks üritus samal päeval ära, saimegi ta kampa. 

Laupäeval kell 14, pärast mõningaid viperusi Ööbikuorus saime starti mindud ja punusime otsejoones auto poole – kokku läbisime ralli ajal täpselt 100 km.

Loomulikult oli esimese sauna valik strateegiline otsus. Võtsime oma naiskonnaga Tuulerõuged sihi Rõuge valda Tilgu külla Sepa tallu Peeter Reemani juurde. Varasemad startijad olid just kohale jõudnud ning kuna reeglite järgi lasti korraga sauna vaid üks võistkond põhimõttel kes ees see mees, sooritasime meie niikaua lisaülesannet. Õues laua taga õlut trimpavad noormehed irvitasid meid nähes – kes see hull ikka sellise ilmaga sauna läheb! (usutavasti olid temperatuuripügalad 30 plussi ringis)

Sepikojas, kus tuli nael valmis taguda, oli mõnusalt jahe. Kätlini käe all valmis unikaalne naelnagi, kuid kahtlustame, et sepa silmis see siiski armu ei saanud ja jäime oma punktidest ilma. Muidugi lootsime, et mõnes saunas saab ka heegeldada, aga kus sa sellega – enamiku lisaülesannete puhul oli meestel selge eelis.

Olgu öeldud, et lisaülesaneid pidi sooritama iga sauna juures ja 1, 3 või 5 punkti said vaid iga ülesande puhul kolm parimat. Igas saunas tuli olla 10 minutit selleks, et oma 10 punkti kätte saada.

Niipea, kui punetavate nägudega mu kunagine Lõunalehe-aegne ülemus Innar ja juuksur Taso (soovitan soojalt) oma kahe ülejäänud võistkonnaliikmega saunast väljusid, lidusime sauna. Järgmised tüübid olid juba järjekorras.

Paganama kuumaks oli sepp Reeman oma suitsusauna kütnud – saunatermomeeter näitas 100 kraadi. (Kes rääkis, et suitsusaun on mahedam kui soome saun?) Leili viskamise peale ei hakanud me mõtlemagi. Kui üks võistkonnaliikmetest ütles enne võistlust, et võtame ikka mõnuga ja vajadusel oleme saunas kauem, siis nüüd selgus, et 10 minutit kuumal suvepäeval saunas veeta on ikka vägitegu. Natuke leevendust pakkus saunast välja tulles tiik, kuigi viis kalda ääres siputavat kaani sundisid end valvel hoidma.

Edasi võtsime suuna Võru instituudi projektijuhi Triinu Ojari poole Käätsole. Saun alles küdes ja Triinu sõimas meil näo täis, et suitsusaunas ei käida kiirustades. Nonoh. Kui juba hinna sisse kuulub sõim, siis oleks väheke kobedamat lärmi tahtnud kuulda, aga aus oleks seda nõuda kui mitte kutseliselt, siis vähemalt harrastusnäitlejalt.

Õnneks olen ma Triinu sauna juba varem proovida saanud, seega olime isegi õnnelikud, et saunast pääsesime. Seevastu tuli lahendada pikk võrokiilne savvusanna- ehk suidsusannateemaline viktoriin. Enamiku vastused panime õigesti, aga küsimustega „Savvusanna minnen passis üteldä“ ja „Savvusanna astjalõ vastussõs passis üteldä“ jäime tõsiselt jänni. Õigeks osutusid lõpuks kõige ebaloogilisemad „Jummal sekkä!“ ja „Jummal hää miis“. Tõtt öelda poleks osanud arvata, et võrokesed nii usklikud on, iseasi, kui küsimus oleks olnud setode kohta. 

Järgmiseks sihtpunktiks valisime Hämsa. Saunaootel oli enne meid karvamütsi ja madrusesärkidega meeskond On Kah, seetõttu oli meil aega meisterdada kõige kobedam kaseviht – meie oma oli raudselt kõige kenam, iseasi, mida peremees arvas.

Õige pea tuli aga maanduda ka sauna, õigem oleks öelda põrgukatlasse endasse. Lava peale istumine ei tulnud mõttessegi. Lebasime põrandal ja veetsime oma elu ühed pikimad 10 minutit. Paar esimest minutit kulus paanitsemise peale, ega ometi nüüd katkestamiseks ei lähe. Reeglite järgi oli küll ühel võistkonna liikmel võimalus saunast varem väljuda, aga mis siis, kui kellelgi oleks veel halb hakanud? Seda enam, et ukse taga passisid kaameramehed, kelle tõttu oleks katkestaja kindlasti kohe kaamera huviorbiiti ja seeläbi kogu vabariigi ees häbisse sattunud. Ennast veega kastes, pidevalt vett manustades ja uksealusest praost värsket õhku noolides pidasime vastu. Kui tundus, et leili on võetud juba ilmatuma aeg, hõigati ukse tagant: neli minutit veel. Välja tulles nautisime jahedat õhku – kõigest 30 kraadi.

Veidike leevendust pakkus järgmine, Järvekalda talu saun Verijärvel. Kummikuvise keskmiselt edukalt sooritatud, lippasime järelveetavasse soome sauna. Pärast mõningat põrandal istumist ja termomeetrinäidult kõigest numbrit 60 silmamist julgesin isegi lavale ronida. 

Lobisedes läks aeg sedakorda kiiremini ja peagi olimegi Setomaa poole teel, et jõuda Lindorasse Jõeveere tallu. Juba tuttavad näod vajutasid lahkumiseks gaasi, meie saime kohe suitsusauna jaole. Seegi kord üritasime strateegiliselt ennast säästa ja läbisime oma rallit sauna põrandal istudes. Rahu meile muidugi ei antud, sest jutupaunikust kohtunik Roman suurustas, mida eelnevad võistlejad talle kõik pakkunud olid, küll ikka seksi ja abielu, Rõuge naiskond Dusnelda olevat koguni laulu lõõritanud. Oleks me teadnud, et see jääb meie võistluse viimaseks saunaks, oleks vast isegi lavale roninud, korraks ma isegi proovisin. Saunast lahkudes saime infot, kust vajadusel kohtuniku telefoninumbrit küsida ja lisaülesandena nuputasime, milliste vanaaegsete tööriistageda oli tegu.

Viimaseks sihiks võtsime veel läbi käimata Saunamaa ja Ago Pettai Ala-Palu talu, mõlemad Rõuge vallas. Tund aega oli veel jäänud, kell 18 pidi saunauksed kinni löödama. Saunamaale suundudes tegime tüüpilise vea – eesmärgiga teed lõigata jõudsime lõpuks ringiga alguspunkti välja tagasi. Aja sees jõudsime veel Saunamaale (ei olnud üleval ühtegi teeviita ega üldse miski ei viidanud turismikompleksile), ent kuri saunik keelas nii meil kui ka varem kohale jõudnud Dusneldal sauna siseneda. Ametnikutüüpi inimene, mis teha, kommenteeris üks võistkonnaliikmetest. Elu esimesed pähklitega sarapuuvihad said meil siiski välgukiirusel valmis. Kahju, et meile ei antud võimalust isegi sauna sisse kiigata, et teinekord teaks, kas tasub tulla, sest meie võistkonna eesmärk peale võidu ja vähemalt ühe kilo kaalust alla saamise oli ka tutvust teha piirkonna suitsusaunadega. Saunamaa asemel oleks tulnud valida hoopis Ago Pettai saun, sest seal käia jõudnute kinnitusel oli see kõige lõbusam koht, kus muuhulgas günekoloogia- ja sünnituspukidki püsti olevat olnud. 

Seega jäi meil seitsmest saunast koguni kaks läbi käimata – siit moraal – suitsusaunaralli on eelkõige strateegiline võistlus, kus põhiaeg kulub autoorienteerumisele. Kusjuures leidus võistkondi, kes suutsid kõik seitse sauna vähem kui nelja tunni jooksul läbi käia. Meie võistkond seekord esikolmikusse ei tulnud, kuid rahul oleme sellegipoolest – meil oli lõbus seiklus, mis ju ongi asja juures kõige olulisem.

Võistluse lõpus tekkis kõva tahtmine sauna minna – jäi veel väheks - ja niisiis läksime Grete vanemate juurde kasvuhoonesauna. See oli vaieldamatult eksootilisim saun, kus kunagi käinud olen – saunas kasvas kõrvits ja saunalavaks oli aiapink – põrgusaunadest paradiisisauna.

Kaks käiku Itaaliasse

Peaaegu järjest juhtusin lugema kahte raamatut, mis kutsuvad endaga kaasa Itaaliasse:
Viivi Luik "Varjuteater" (2011) ja Kristiina Praakli "Minu Itaalia" (2009).

Kõigepealt Kristiina raamatust, mille lugemisest on juba mõningaid aegu möödas ja mõndagi on ehk ununenud. Raamatu algus mulle eriti ei istunud, lugu ei lükkunud justkui käima või õieti tundus igavavõitu ja argine. Ei mingit dramaatikat!

Aga siis ühel hetkel tuli peatükk, mis peletas igasuguse igavuse ehk jutt sellest, kuidas seadusekuulekas Eesti neiu üritab politseiprefektuurist omale elamisluba taotleda. Igal juhul ei jätnud nii see peatükk kui ka paljud teised itaallastest just kõige paremat muljet (usutavasti tahaks seda nii mõnigi ümber lükata). Nad kannavad endas raamatu põhjal selliseid väärtusi, mis eestlasliku arusaamaga ühiskonna normidest kokku ei lähe. Raamatust jääb tõepoolest mulje, et itaallasi köidab kirglikult ainult kaks asja - söömine ja riietumine. Minu jaoks välistab raamatus esitatud itaallaste elulaad ja bürokraatia igasuguse soovi kunagi Itaaliasse elama asuda (no näiteks, kui peaks kunagi õnnestuma varakalt pensioniikka jõuda), küll aga muidugi jätkuvalt läheksin sinna reisima, veel ei ole käinud. Siinkohal toon välja ka selle, et fotolisa oleks võinud raamatust välja jätta - see ei ole just eriti kõnekas ja pildid on kehval tasemel, enamikust raamatus kõne all olevatest inimetest puudub foto jne.

Ausalt öeldes hakkas mul raamatut lugedes kohati itaallastest isegi kahju. Näiteks lugedes sellest, et noortel itaallastel on peaaegu võimatu saada nii palju palka, et vanemate juurest ära kolida või et varsti 40le lähenev abielupaar ei saa materiaalsetel põhjustel mitte mingitel tingimustel endale isegi ühte last lubada.
Kui Kristiina teksti sügavamalt analüüsida, siis tegelikult ma õieti ei saanudki aru, mis Kristiinat ikkagi Itaalias kinni hoiab. Kriitikat itaallaste kohta on selleks liiga palju, söök ei saa ju olla põhipõhjus pikemalt mõnes riigis viibimiseks. Ka ei kannusta Kristiinat paljusid naisi kuskile kolima sundiv ürgtung emaks saada. Ja Kristiina ise jätabki otsad lahtiseks.


Viivi Luik tegeleb "Varjuteatris" (ehk rännakul Rooma ja ka Saksamaale) vähe itaallase hingeelu lahti seletamise-tõlgendamisega. Siin raamatus jätkub viiviluigelik elu mõtte otsing. Tõsi, väärikalt kujundatud teosest leiab ka pikki ja detailseid kirjeldusi mõningatest itaallastest ja põhjalikest üürikorteriotsingutest, enamik neist liigitub rubriiki "kinnisvara ja kommunaal".

Aga Luige proosa ja luule on mulle alati meeldinud, "Seitsmendat rahukevadet" olen vähemalt kaks korda lugenud kui mitte rohkem. Seekordne teos on muutunud kuidagi õnnepalulikumaks (meenutab Õnnepalu "Flandria päevikut", kuigi on märksa komponeeritum) - Viivi võtab kätte ja lihtsalt asub kirjutama ja tema teekonnal Rooma kohtub ta märkimisväärselt palju Berliinis eestlasest kirikuõpetaja härra Atspoliga.

Mis seal salata, väga südamesse kiilus näiteks immigrant Magda lugu, kelle härra Atspol oli kerjusena üles korjanud ja kes oma lapsele hankis murede kurtmiseks rendikana Coco. Olen tänulik, et proua Luik otsustas härra Atspoli siin raamatus Eesti rahva mällu söövitada. Muidu me kindlasti ei teakski sellest väga elutargast mehest, kellel on inimestele nii palju ütelda olnud. Luik ei lobise ühestki asjast niisama, kõik lõpeb tal õpetliku, olgugi et kaugelt didaktilise ivaga. Luik on ammu aru saanud, et üht tõde pole maailmas olemas, kõik ongi väga variatiivne ja valgusega kaasnevad varjud.

Viivi Luigega koos ajas ja maailmas liikudes saab rahulikult aja maha võtta, märgata, et kõigeks on aega - on aega asjade üle järele mõelda, nende vahel seoste avastada. Seekord on kõik seosed juba alates aastast 1949. toodud välja kui olulised sammud teekonnal Rooma. Lugejana mõistad, et kirjanikul peab laskma rahulikult elada ja maailmas ringi käia. Kirjanikul peab laskma olla.

See raamat on tõeline lugemisnauding. Kindlasti võib selle tiheda teksti mõne aja pärast uuesti ette võtta.

Polli kummikud suus sulamas

Nagu näha, on suur veebruar juba käes - kuigi täna ei olnud just väljas-on-veebruar-täna-ilm, vaid üle pika-pika aja säras sinisel taevakaarel kevade terendusele vihjav päike, täna oligi pigem sädeleva lumemartsipani päev  - aga mina ei ole siia blogisse veel ühtegi postitust teinud. Seega otsustasin ära mainida, et täna õnnestus mul taas kord natuke Eestimaad avastada ja silmaringi laiendada. Jätkuvalt on mul nii-nii palju kohti Eestis avastamata (pole ma näiteks kordagi jalga tõstnud Raplasse, Ruhnu, Kihnu, Häädemeestesse, Hiiumaale, Paldiskisse, Võõpsu või Vasknarva). Kuid täna viis esimest korda tee sellistesse kohtadesse Viljandimaal, nagu Olustvere ja Polli.

Olustveres asub teenindus- ja maamajanduskool. Mind üllatas sügavalt, kuivõrd lahedaid koole on Eestimaal olemas ja mida seal kõike ei õpetata - ühesõnaga kõike, mida saab teha piimast, lihast ja teraviljast + kõikvõimalike jookide valmistamine alates limonaadist ja lõpetades likööriga + n-ö tavaline kokandus.
Parajasti oli käimas kokaeriala lõpetajate viimane proov enne lõpueksamit - õpilased askeldasid usinalt igaüks oma pliidi taga ja laudadele oli igaüks valmistanud oma koostatud menüü järgi mitmekäigulise lõuna.

Lisaks kuulub kooli juurde midagi leivamuuseumi sarnast (leivakoda?) ja eriti põnev tundus endise viinavabriku hoonesse rajatud keraamika- ja klaasitöökoda, kus kohapeal sai näha, kuidas klaasikunstnik Eili Soon koos abilisega klaasist esemeid valmistas. Nõudefännina ei suutnud ma vastu panna ja ostsin ühe väikese paksust läbipaistvast klaasist punaste laikudega kausi.
Kui Viljandi kanti satute, soovitan kindlasti Olustverest läbi põigata. Suvel pidi seal eriti ilus olema, kuigi selge on see, et valge lume ja päikse kooslus on samuti imepärased. 

Teiseks sai käidud õunalõhnalises põllumajandusülikooli Polli aiandusuuringute keskuses, see on koht, kus peale puuviljadest toodete arendamise saavad nii eestlased kui ka lätlased (Läti piirini on sealt 20 km) oma väikesest kogusest puuviljast moosi, mahla vms teha. Parajasti oli lahkumas oma pudelitesse-purkidesse villitud mooside ja mahladega üks lätlane. Sai temalt ostetud üks jõhvika-kõrvitsamahl - väga mõnusa maitsega.

Pollis on arendatud üks väga lahe toode, mida soovitan kindlasti osta, kui kuskil peaks neid müügil olema - "Polli kummikud" - kuivatatud puuviljapüreest jõhvikapulbriga üle puistatud ruljad snäkid, mis esmapilgul meenutavad vorstikoori, kuid on väga maitsvad suupisted. Sobivad kindlasti neile, kes on mures oma kehakaalu pärast, kuid armastavad pidevalt midagi näksida. Mugav vitamiiniamps (Hind kohapealt ostes 2 €).

Tuleb korrata vanarahvatarkust, et enne, kui välismaale lähed, käi Nuustakult läbi. Mis Nuustakusse puutub, siis pühapäeval on mul plaanis teatud seltskonnaga tee ka sinnapoole jalge alla võtta - toimumas on saunamaraton. Ma pole päris kindel, kas siiski saunatama lähen, kuid kohapeale plaanin kaasa elama minna küll.

Kaks sarnast eneseotsingulugu

Sõna 'reisiromaan' tekitab minus allergiat, seepärast nimetaksin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraalia" ja Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" eneseotsingulugudeks. Juhtusin neid raamatuid juhuslikult lugema üksteise järel ja avastasin neis palju sarnasusi ja vähemalt ühes raamatus on juttu ka teise raamatu autorist.

Mõlemat raamatut lugesin huviga ja põnevus püsis ehk siis kui vastata küsimusele, kas neid raamatuid tasub lugeda, on vastus, et tasub küll. Olen kuulnud, et mõned inimesed on Petrone Prindi raamatuid suisa boikoteerima asunud. Võin kinnitada, et olen ka ise ühe toimetamata isendi peale sattunud, ent siinsetes oli juba keel ilusti paigas ja raamatud on tõepoolest hästi kirjutatud. Epp näib kirjutavat üks-ühele seda, mida mõtleb, tema jutt on väga siiras. Airi värvika teksti lugemine aga ei pane üldse imestama, et ta on võitnud ajakirjanduspreemiaid.

Nii Epu kui ka Airi lugu on üsnagi sarnased ja just seepärast ma nendest ka samas blogipostituses räägin. Mõlemal on suhe, mis enam ei rahulda, ja korralik, kuid natuke igav töökoht. Kui ma õigesti aru sain, siis sai Airi just Epult tõuke samuti maailma rändama minna. Epule aga oli antud seiklemist märksa rohkem kui Airile. Epu rännud maailmas lähevad raamatu järgmises osas edasi, kuid Airi leidis üsna varsti pärast Austraaliasse minekut omale mehe ja õige pea oli ka järeltulija ette näidata. Pärast lapse sündi tehtud fotolt vaatas vastu juba maharahunenud näoga Airi.

Tegelikult jääbki mulje, et mõlemat naist ajas maailma rändama rahutus, mis tulenes sellest, et nad polnud saanud veel täita looduse poolt naisele määratud olulisimat ülesannet  - saada emaks. Andke andeks mu lihtsustatud ja liiga primitiivne lähenemine, aga alateadlikult ilmselt läksid mõlemad otsima oma lastele isa. Üks leidis kohe, teine alles tükk aega hiljem. Epp ütles raamatus otse välja, et alles lapsed tegid teda õnnelikuks ja ma usun seda, sest olen ise seda kogenud.

Epu raamatus on küll juttu palju soovist saada emaks, kuid põhitooni annavad siiski paljud muud teemad. Mõni neist tundub lausa õõvastav, näiteks koos võõra mehega Valgevene relvatehasesse sõitmine.

Aga huvitav, milline oleks olnud see raamat ilma teise peategelase, maailmarändurist vana hipi Harri Hommikuta? Selle mehe elulugu ja maailmapilt panid õhku ahmima. Annan autorile au, et tal kõik need Harri lood pärast kümmet aastat veel niivõrd detailselt meeles olid. Juba ainuüksi Harri pärast tasub seda raamatut lugeda. Uskumatu, et selliseid eestlasi maailmas leidub! Just tänu Harri seiklustele aitab see raamat ka maailmapilti suurendada, vähemat Venemaa osas kindlasti.
"/.../ Harri teooria kohaselt olid guantšed [Kanaari saarte põlisrahvas] tegelikult hoopis eestlased, kes oma viikingiretkede käigus ümber Euroopa seilasid ja siis Aafrika rannikult sellised toredad väikesed saared leidsid, ja et eestlased ise omakorda on Himaalajalt pärit endised jumalad." (lk 105)

Mind paneb imestama Epu julgus paljastada end üdini lugejale. Ikka väga-väga isiklikud teemad on raamatus lahti laotatud. Teades, kuidas enamik eestlasi pigem vaikib, kui avalikkuses tuleb jutuks nende isik, siis ei jää muud üle, kui seda imeks panna. Kardetavasti leidub ka inimesi, kes selle aususe autori kahjuks pööravad. 

Kriitikana tahaks välja tuua seda, et kui keeletoimetust mitte arvestada, siis mõlemat raamatut oleks võinud kompaktsemaks toimetada küll. Eriti just Airil tundus mõni peatükk igav ja ülearune, näiteks pikk ja lohisev lugu sellest, kuidas mindi kusagile randa, kus lihtsalt oldi ja mingit erilist kogemust sealt ei saadud. Mulle meeldivad tihedad tekstid. Epu raamatu puhul aga hakkas pikapeale närvidele käima see lõputu oma päevikute taganutmine. Ma saan aru, et ta ilmselt tõesti tahtis neid iga hinna eest kätte saada, kuid raamatust oleks võinud lugeja säästmise eesmärgil pooltest kohtadest päevikute pärast ahastamise välja jätta.

Airi raamatu puhul sean küsimärgi alla raamatu alapealkirja "Kuida ma vahetasin raha aja vastu", sest tegelikult võib lugeda päris põhjalikult sellest, kui palju autor on kulutanud Austraalias tööd rabades oma aega ja teinud ka ületunde rahateenimise eesmärgil.

Küsimused, mis minus täna taaskord võimendusid

Mispärast tuleb mu elus ette keerulisi situatsioone, mis on seotud erinevate inimeste isepäraste iseloomude ja maailmavaadetega - inimfaktoriga - selle kõige raskema faktoriga? Kas ma otsin neid olukordi ise?
Kas need on õppetunnid käesolevaks eluks? Tahaks uskuda, et on ja ma omandan üha rohkem kogemusi, kuidas kõik inimesed on rahul seal, kus vahelüliks olen mina.

Kas on see hoopis õppetundide kaudu kasvamine järgmiseks eluks? Või on see eelmises elus tegemata jäetu järeleõppimine? Kas ma üldse usun, et on olemas eelmised ja järgmised elud, või arvan ma, et igaühe elu on kordumatu ja lõplik või igavene?

Kas õhin on kahjulik? Kas parem on mitte tegutseda ja vaikida, kui midagi teha ja ennast üha avada?
Avali, nagu olen, ja samas ka suletud. Võib-olla mõistatuslik, võib-olla liigagi triviaalselt läbinähtav. Teiste jaoks ehk läbinähtav, enda jaoks jätkuvalt mõistatus. Enda jaoks üha uute ja uute üllatuste kaev.

Kas mind ennast panevad iseenda puhul üllatuma ja ühe uuesti endas peituvat kogema geenid? Geenid, mis on saadud paljudelt värvikatelt esivanematelt põhjast ja lõunast? Kas olen iseenda jaoks nii eriline, justkui teiste arvates tavanägemusele mittevastav just sellepärast, et minu sees toimub minust endast mittesõltuv põhja ja lõuna geenide kokkupõrge?

Kas mõningad asjad, mida mõnel päeval korraga koguneb ritta liiga palju, tulevad sellest, et ma olen halb inimene? Kas see on karistus millegi eest või hoopis ettemaks?

Aidake! Apua! Help!

Leidsin blogist Never Not Knitting sellise fantastilise bareti. Just sellist baretti tahaksin omale praegu kududa, samasugust punast, see sobiks ideaalselt kokku mu uhiuute punaste läikivate kummikutega.
Kas keegi oskaks nõu anda, kust sellise või sarnase bareti kudumise õpetust leida võiks?
Olen igavesti tänulik!

"Puhastus" Vanemuises - mõttetu lavatükk

Olen küll kaua hoogu võtnud, aga lõpuks teen otsa lahti ka teatrimuljetamisega, sest teater on samuti üks minu suurimaid armastusi.
Niisiis käisime kolmapäeval Vanemuise väikeses majas Sofi Oksaneni romaani ainetel lavale toodud "Puhastust" vaatamas. Et raamat mulle väga meeldis, tahtsin seda tükki kindasti vaatama minna. Aga nagu väga heade raamatute puhul ikka, on neist valminud filmid ja lavastused tavaliselt igavad.
Ja Vanemuise "Puhastus" oli tõesti mõttetu lavateos. Igav ja segane lugu. Lavastaja nime ma siinkohal nimetama ei hakka, sest üldiselt usun, et tegu on tegelikult toreda inimesega.

Paraku oli selles lavastuses ainult üks võimas misanstseen ja see oli lõpp - tulekahi koos sobiva muusikalise taustaga ja sellele eelnenud Aliide Truu (Marje Metsur) kiri oma õde Inglile Vladivostokki. Kusjuures mulle ei meenu, et raamatus ta sellise kirja oleks kirjutanud, aga see pole ka oluline. Marje Metsur oli aga kindlasti see, kes selles tükis parima rolli tegi. Liisa Pulk ei sobinud Zara ossa kohe üldse mitte ja Maarja Mitt noore Aliide Truu rollis polnud ka kõige parem valik. Pigem oleks teda Inglina ette kujutanud. Karol Kuntsel Hans Pekina mõjus märksa paremini ja täiesti veenvalt. Tore, et ka meie linna näitleja Tarmo Tagamets punti oli võetud.

Kõik muu selles lavastuses oli aga mittemidagiütlev. Ei meenu näiteks ühtegi lavastuslikku leidu. Lavakujundus püsis staatilisena kogu etenduse ajal.
Kui küsida, kas tasub vaatama minna, siis vähemalt neile, kellele raamat väga meeldis, ütlen, et pigem ei tasu. Lavastus ei anna kahjuks edasi seda, mis oli kirjas raamatus. Minu kaaslasele etendus meeldis, kuid tema luges sealt välja hoopis midagi muud kui autentset lugu. Minu arvates oleks noor Ingel pidanud kindlasti olema ka lavale toodud, sest Hansu ja Ingli armastuslugu oli ju tegelikult "Puhastuse" keskne lugu. Jah, nii triviaalne kui see pealtnäha ka ei tundu, jätab armastus elus tõesti kõige sügavama jälje.
Tahaksin kindlasti "Puhastust" näha ka mõne teise teatri lavastusena, soovitavalt Soomes. Ehk kunagi õnnestub.

Austusest esiteatriblogija Danzumehe vastu panen ka etendusele hinde ning selleks on 2- (põhjendus: nii mõttetu see siiski polnud, et tahtnuks saalist lahkuda. Haigutama ka ei ajanud.)

Veel mõned Tove Janssoni maiuspalad

Minu tänavust lugemissuve võiks nimetada Tove Janssoni suveks, sest lugesin läbi kõik tema täiskasvanutele mõeldud ja eesti keeles ilmunud raamatud ning esimest korda elus sai käidud ka Muumimaal, kuhu kindlasti tagasi minna plaanin. Siinkohal meenub, et täpselt 10 aastat tagasi sügisel lugesin ühes Tartu köögis muumiteemalist "Hilja novembris" ja see täiustas ideaalselt sügist meeleolu. Nüüd peaks selle raamatu taas kord ette võtma.

Aga Tove täiskasvanuraamatutest. Kõigepealt "Kujuri tütar"  - tegu on autobiograafilise lapsepõlvejutustusega, kuid mitte elulooraamatuga. Tõtt öelda ei pea ma seda raamatut just Janssoni kõige paremaks saavutuseks. Paistab, et selle raamatuga harjutas ta alles kätt n-ö täiskasvanukirjanduse kirjutamiseks, sest see 1968. aastal imunud teos on esimene Janssoni mittelasteraamat. Loomulikult avab see raamat taustu ja loob kohati mõnusa sooja tunde, kuid igavalt mõjusid päris paljud kohad, kus pikalt kirjeldati lapse kujutlusi. Enne Janssoni "Suveraamatu" lugemist võiks "Kujuri tütre" läbi lugeda, siis saab aimu, kust on tekkinud kirjaniku piiritu austus oma vanemate ja boheemlike nüanssidega elustiili suhtes. See on raamat inimestest, kes on vaimselt vabad.

"Reis kerge pagasiga" (1987, ek 2005) on novelli- ja lühijutukogu. Raamat algab päris huvitavate kirjadega ühelt Janssoni fännilt, mis annab "ridade vahelt lugedes" aimu sellest, kuidas fännid Janssoni ellu tungisid. See sama motiiv on kirja pandud ka viis aastat varem ilmunud "Ausasse petturisse". Jutud selles raamatus on väga-väga erinevad, kuid kõik omamoodi mõnusad ja leidlikud. Ma ise ei ole eriline novellide austaja, sestap ei sattunud ma sellest raamatust just kõige suuremasse vaimustusse, aga laita pole küll midagi.

Romaan "Aus pettur" (1982, ek 2002) aga kujunes minu jaoks vaat et täiuslikkuse etaloniks. Uskumatult hästi kombineeritud lugu, kus mitte miski pole üleliigne. Igapäevane, kuid samas keerukas ja nüansirikas lugu, nagu "tavaliste" inimeste elu ikka.
Mulle meeldis, et see raamat ei lõppenud dramaatiliselt võimsa puändiga, vaid lõppes nii nagu elus asjad ikka lõppevad - nad ei lõppegi, elu läheb ikka edasi, kuid kogetu jääb inimestesse alles. Jansson on selle raamatuga ja üldse kogu oma loominguga suutnud tabada ja kirja panna seda, mis sünnib inimeste peades. Ta suudab näidata, et igal ühel on oma vaatepunktist  õigus. Seesugune arusaamine aitab mõista paremini endast erinevat. Jansson näitab ilmekalt, et kõige pöörasemad, kuid pöördumatud asjad sünnivadki siin maailmas inimeste sees, mitte aga välises maailmas.
Peale psühholoogilise pingestatuse on Jansson osanud raamatusse ka põnevuse sisse kirjutada, kogu aeg tahad edasi lugeda, et teada saada, kuidas asjad järgmiseks kujunevad.

"Aus pettur" jutustab loo 25aastasest noorest taibukast naisest Katrist, tema 15aastaset vennast Matsist ja kunstnikust vanapreilist Anna Aemelinist.
Anna on maalikunsntik, kes "pani inimesed nägema, nad nägid metsa mõtet ning meenutasid ja neis tekkis viivuks mingi leebe igatsus, mis tundus meeldiv ja lootusrikas. Oli kahju, et Anna rikkus oma pilte, paigutades sinna küülikud - küülikupapa ja -mamma ning -lapsukese. Ka see, et Anna küülikud olid väikeselillelised, võttis sügava metsa müstikast palju ära."
Anna oli kogu oma elu kokku puutunud ainult sõbralikkusega enda suhtes. "Keegi polnud kunagi sundinud teda õelust üles näitama." Kui elu kolm peategelast kokku viis, hakkas ka Anna märkama, kui palju ta on oma elus aega raisanud ja kui paljud inimesed teda tegelikult kõik see aeg on tüssanud. "Anna oli üpris vaikseks ja pahuraks muutunud. Teda oli haaranud kole kahtlus, et teda, toredat ja sõbralikku inimest, on puhtanisti petetud. Esimest korda elus muutus Anna umbusklikuks, ja ei tema ise ega teda ümbritsevad inimesed tundnud ennast seepärast hästi."
Aga kui Katri pööras Anna elu pea peale, siis ei jätnud ka Anna seda vastu tegemata, vaid pani Katri koerale nime, võttes sellega ära temalt metsikuse ja ohtlikkuse. "/.../ Katri nägi ja taipas, et tema loomast on saanud vastane. Ta läks koju, astus Anna juurde ja ütles: Anna, te olete minu koera ära rikkunud. Te tegite seda salaja. Ma ei saa teda enam usaldada."
Katri eesmärk oli jääda lõpuni täiesti ausaks, kuid selleks, et ausaks jääda, pidi ta asjade kulgu vahel ka ebaausalt tagant tõukama - siit ka pealkiri "Aus pettur".
Katrit põlati külas, aga kui nõu oli vaja, eelistati teda advokaadile. "Katri nõuandeid arutati külas avalikult, ja need tundusid õiged ning väga nupukad. Kõige veenvamalt mõjus ilmselt see, et ta lähtus oletusest, et iga majapidamine on oma naabrite suhtes loomulikult vaenulikult meelestatud. Kuid Katri juures käimistele järgnes sageli kummaline kohmetus. Seda oli raske mõista, sest ta oli alati õiglane." (lk 24)
Katril olid samasugused kollased silmad nagu tema koeral. Ta ei kaotanud iialgi umbusklikkust ega kainet kaalutlemist. Pärast ema surma pidi ta hoolitsema oma venna eest ning tema elu eesmärk oli täita oma venna suurim unistus.
Jansson on väga hästi suutnud kirja panna selle, kuidas kaks vastastikku keha üksteist mõjutavad. Ei ole nii, et üks inimene teise tõttu muutub, aga muutja jääb endiseks. Lõpuks tunnistas Katri, et maailm ei olegi Annat petnud. Eks oli Annalgi omamoodi õigus ja oma mätta otsast vaadates oskas ka tema elada ja inimestega ümber käia. "Tähelepanu, lausus Anna, kinkida teisele inimesele oma jagamatu tähelepanu, see on midagi üpris haruldast. /.../ Tõenäoliselt nõuab see üksjagu oskust ja süvenemist, et arusaamisele jõuda, mida keegi - vaikimisi - vajab ja mille järele igatseb. Ja mõnikord teab inimene vaevalt isegi." (lk 54)


Nüüd aga mõningad lõigud, mis ma pean (enda jaoks) vajalikuks välja kirjutada:

(Katri mõtleb:) Mitte miski ei saa olla nii rahulik ja lõputu kui pikk talvine pimedus, see kestab ja kestab, justkui elaksid tunnelis, kus pimedus mõnikord öösel tiheneb ning mõnikord päevaseks hämaruseks muutub; sa oled kõigest eraldatud, kaitstud ja üksildasem kui tavaliselt. Sa ootad ja poed peitu nagu puu. Nad räägivad, et raha haiseb, see pole tõsi. Raha on sama puhas kui arvud. Inimesed on need, kes haisevad, igaühel neist on oma varjatud lehk, ning see muutub tugevamaks, kui nad on vihased või häbenevad, või kui nad on hirmul. Minu koer tunneb seda, ta teab seda silmapilkselt. Kui mina oleksin nagu koer, teaksin liiga palju Ainult Matsil pole mingit lõhna, tema on puhas nagu lumi. Minu koer on suur ja ilus ning kuulab sõna. Ta ei armasta mind. Me peame teineteisest lugu. Mina austan salapärast koeraelu, seda suurte koerte salapära, milles on säilinud midagi loomulikust metsikusest, aga ma ei usalda neid. (lk 9-10)

Anna ootas hetke vastust ning jätkas: Ma tegin natuke kohvi, te ju joote kohvi, eks ole? 
Ei, kostis Katri sõbralikult, ma ei joo harilikult kohvi. 
Anna oli hämmastunud, pigem jahmunud kui haavunud. Kõik inimesed joovad kohvi, kui see on valmis tehtud, see käib asja juurde, seda tehakse lihtsalt perenaise pärast.
/.../
Anna seisis mingis ebamäärases hirmus akna all. Küllap kulunuks praegu tass kohvi marjaks ära... Aga Annal polnud äkki isu. See oli üsna väike, aga kindel teadmine - ta ei armasta kohvi ja tegelikult pole ta seda kunagi armastanud. (lk 17,19)

(Katri mõtleb): Ma ei olnud salakaval, ei olnud ebaaus. Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimib lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad, võib-olla üleolekut või isegi seda mitte, ja enamasti vaid selleks, et näidata ennast võimalikult heast küljest - see käib asja juurde ja päästa... Ei, ma ei usu, et ma ennast eriti heast küljest näitasin. See raund on kaotatud. Aga vähemalt oli see aus mäng. (lk 20)

Nii see asi käib, sõnas Liljeberg ja naeratas Katrile. Siin ilmas edasi jõudmine käib ikka suure kärinaga. (lk 57)

Leping, jätkas Katri tõsiselt, leping on tegelikult palju olulisem, kui osatakse arvata. See mitte ainult ei seo, ma olen tähele pannud, et lepingu järgi elades võivad inimesed kergendust tunda. See vabastab nad kõhklustest ja sagadusest, neil pole vaja enam valida. (lk 65)

Enne kambrist väljumist ütles ta [Katri]: Ühte asja pea igal juhul meeles: millegagi leppimine ei pruugi tähendada, et sa järele annad. (lk 87)

Kartulivõtt - ikka õhinapõhiselt

Täna oli see õnnelik päev, kui sai taas ennast keskmisest rohkem liigutatud ja üle pika aja kartuleid nopitud. Kuna minu esimesed kooliaastad jäid nõukaaega ja minu vanemad on alati olnud väga kartulikasvatuslembesed, on mul tulnud igal sügisel oma lapsepõlves mitmeid päevi kartuleid võtta. See oli üsna hirmus ja kurnav. Mäletan näiteks, kuidas ühel sügisel kraapisime Sõmerul vihmas ja tuules mugulaid mudast välja hommikust kuni pimedani välja.

Nüüd aga tunnen, kuidas kartulivõtt muutub iga aastaga üha õhinapõhisemaks. Kartulivõtt on nauding, kui seda ei pea päevast päeva tegema. Pisut liigutamist värskes õhus teeb head ka vaimule.
Nelja-aastane tütar kamandab oma nõbudele kartulipõllu ääres: me ei tulnud siia mängima, me tulime tööd tegema! Kaheaastane poeg tillerdab vagude vahel ja taks Ronja ajab suure hurraaga traktorit taga. Traktori ees kaevub aga üks mutt end kibekiirelt mulda. Ja oh kui palju toredaid vihmausse võib sõreda mulla sees siplemas näha! Pärast vaatad kartuleid ja mõtled: kes need kõik küll ära koorida jõuab? Aga küll me koorime. Ja sõnniku peal omakasvatatud mürkidevaba maaubin on ikka see kõige parem toit.

Õhinapõhine on üks minu uusi lemmiksõnu. Selle mõtles välja Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi liige Mikk Sarv ühel seltsi koosolekul. Tulge vaatama ka seltsi asutatud õhinapõhist infoveskit www.kylauudis.ee. Ja läkitage kõik oma kodukandi uudised meiliaadressile info@kylauudis.ee!

Raamat täpselt minule

Tove Janssoni "Suveraamat" on tänavusel kaunil suvel nagu täpp i peale. Viimased leheküljed jätsin ühe hooga läbi lugemata, et pikendada naudingut. Minu jaoks oli see esimene Janssoni muumitrollidest mitterääkiv raamat. Ometi andis see pildi muumiraamatute sündimise taustast. Et mulle soovitati juba tükk aega tagasi Janssoni n-n täiskasvanute raamatuid, siis tänavu taaskord Eestis trükivalgust näinud "Suveraamat" andis märku, et viimane aeg on see kirjanik muumiväliselt ette võtta.

Raamatu põhitegelased on Tove Janssoni eakas ema Signe (vanaema) ja Tove venna Larsi kuueaastane tütar Sophia. Kuigi Sophia ema on surnud, ei pöörata raamatus sellele aspektile üldse tähelepanu. Surmast räägitakse siin hoopis teistes võtmetes. Kolmanda põhitegelasena tegutseb raamatus Tove vend Lars, aga tema muudkui joonistab ja joonistab ehk teeb tööd või sõidab paadiga kauba järele või rajab pompöösseid lillepeenraid. Kõik kolm tegelast suvitavad ühel Läänemere avamerepoolsel saarel ja on selle saare ainsad elanikud ehk seega ka omanikud. Ja nagu vanaema ühele saareseadusi eiravale direktorist naabersaare uusasukale teatab, on nende pere suvitanud sellel saarel juba 47 aastat.

Nagu ma taustaks lugesin, kirjutas Tove "Suveraamatu" aasta pärast oma ema surma, olles läbi elanud väga pika leinaperioodi. Ema oli tema jaoks kõige lähedasem isik. Seepärast paneb mind ka mõneti imestama, et Tove on ennast sellest raamatust välja jätnud, sest ilmselgelt pidi Tove nii mõnegi jutus toimunud seiga juures kohal viibima. Aga võib-olla ema jutustas talle kõigist neist päevade jooksul aset leidnud juhtumustest tagantjärele, sest nagu ma veel taustaks lugesin, vajas Tove kirjutamiseks veel suuremat privaatsust, kui seda ainult nende perele kuuluv saar võimaldas, ja nii elas Tove koos oma elukaaslanna Tuulikkiga kõrvalsaarel tillukeses hoones (minu jaoks on see muide üllatus, et Tove Jansson vaatas naiste poole, siiani olin arvanud, et Lars Jansson oli tema abikaasa).

Kuna jõudsin täna juba lugema hakata ka raamatukogust laenatud Janssoni autobiograafilist "Kujuri tütar", näen, et ilmselt on "Suveraamatu" Sophiasse päris palju sisse kirjutatud ka Tovet ennast lapsena, sest need lapse hirmud, ohtlikkuse otsimised ja üksinda tegutsemised on väga sarnased. Pideva ohu tunnetamine pidavat olema sõjajärgsete või sõjaaja üle elanud laste omapära. Tuleb tunnistada, et mina ise lapsena - sovjetliku stagnaajal lõpul sündinuna - küll nii suurt ohtu enda ümber teadlikult ei tajunud-otsinud, olgugi, et minus pesitses mõnetine hirm joonistada kogemata Lenin, kuna teadsin, et Lenini joonistamise eest pannakse vangi.
Sophia ja vanaema tegutsemised on igal juhul huvitavad, kuid samas üsna minimalistlikud. Vanaema pole mingi tavaline didaktiline vanaema, tegemist on siiski kunstnikuga ehk siis piisavalt boheemlasega. Ridade vahelt on tajutav aukartus iga vanaema (ema) teos suhtes ja lapse piiritu fantaasia imetlemine.

Mulle väga meeldis selle raamatu puhul see, et peale vanaema-Sophia suhete jutustas see ka väga palju elust saarel ja merest. Minu jaoks on see väga hingelähedane teema eluunistuste valdkonnast. Kõige paremaks jutuks selles raamatus pean ma "Suurt kilevorsti", kus kirjeldatakse, kuidas isa toob põua ajal väga raskete ponnistustega oma välismaalt tellitud lilledele vett ja kuidas siis hakkab lõpuks ometi vihma sadama ja vanaema, kes hindab saare loomulikku loodust, kastab kruusiga saare päriselanikku karikakart.

"Suveraamat" on üsna muumitrollilik teos ja nagu ma kusagilt lugesin, oli Tove ema Signe ettevõtliku Tuu-Tiki prototüüp. Eelkõige torkab raamatust silma loodusega ühes rütmis elamine ja samas ka inimisiksuste eripärade ja igapäevaste väikeste rõõmude hindamine. Kui raamatu lõpus asub kolmik talveks saarelt lahkuma, näeb see välja just nagu muumitrollide talveuneks ettevalmistumine. Suurt austust tekitas minus vanaema inimlik, kuid siiski mingi piirini ulatuv lahkus. Ta teadis, et sel ajal, kui tema pere on saare majast lahkunud, võivad sinna sattuda erinevad inimesed - nende jaoks jättis ta juhised, kuidas majas õigesti käituda (nt akendelt ei tohi võtta paberlinasid, sest muidu üritavad linnud läbi maja lennata jne), laua peale soola, küünlad ja sigaretid ning muidugi kuivad püksid.

Pean taaskord endale tunnistama, et olen jätkuvalt Põhjamaade kirjanduse fänn. Õnneks sain raamatukogust täna laenata veel kolm Janssoni täiskasvanute raamatut - kokku kirjutas ta neid elu jooksul kümme. Nii et maiuspalasid selleks suveks jätkub ja põhjust on pidada pausi Sirje Kiini Underi-telliskiviga, sest paraku Underi masendushoogude lugemine 800 lehekülge järjest just kõige paremat meeleolu ei tekita. Veel on mul pooleli Stefan Zweigi "Eilne maailm", mis on küll hea raamat, aga kahjuks on seda üsna tüütu lugeda, sest tegu on nõukaaegse küljendusega, kus ridadel peaaegu vahesid polegi ja teiseks on selle tõlkinud Jaan Kross, mis tähendab, et keel on üsna kentsakas.

Veel soovitan ma soojalt lugeda Jan Beltráni "Norat", aga sellest ma blogis kirjutama ei hakka, sest olen seda teinud juba kolmele väljaandele. Lühidalt: raamat räägib tõsielulise loo ühest Hispaania prostituudist ja on kirjutatud pingestatult algusest lõpuni. Soovitan lahedaks suvelugemiseks, kuigi teemad on kohati liigagi karmid.