Väga häid eesti raamatuid

Tasapisi hakkavad mulle head eesti raamatud meelde tulema.
Näiteks tuletati mulle meelde Mati Undi "Sügisballi", mida esimest korda lugesin 2000. aastal ülikooli esimesel kursusel valikainena võetud 4 AP-se Rein Veidemanni eesti kirjanduse aine raames. Eelkõige vaimustas mind toona Undi erudeeritus. Nagu selgus, võib seda raamatut julgelt teist kordagi lugeda, veendusin eelmisel nädalal.
Nii et palun jätkake huvitavate ja lõpuni kaasa haaravate raamatute nimekirja. Mina panen siia need, mis kohe hetkel meelde tulid. Kuid palun ärge lisage siia "Tõde ja õigust".

1. Mati Unt "Sügisball"
2. Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"
3. Andrus Kivirähk "Rehepapp ehk november"
4. Jan Beltrán "La mala vida ehk neetud elu"

Jan Beltránist Võrumaa Teatajas

Kuna Võrumaa Teataja ei olnud isegi pärast korduvat nurumist nõus seda artiklit veebileheküjele üles panema, siis olen sunnitud selle avaldama siin ehk alternatiivkanalis. Jumal tänatud, et blogid on olemas. Siit saate menuki autori kohta rohkem teada ja muidugi ka romaanist "La mala vida ehk neetud elu".
Klõpsa pildil suuremalt nägemiseks!

"Puhastuse" ja "La mala vida..." sarnasused

Sofi Oksaneni Eesti ajaloo ainetel põhinev romaan "Puhastus" on tuttav juba paljudele, ent Võrumaal Antslas sündinud ja praegu Hispaanias elava Jan Beltráni (varjunimi) tõsieluromaan "La mala vida ehk neetud elu" ilmselt veel mitte, sest raamat jõudis alles hiljaaegu müügile ja pole veel palju vastukaja jõudnud saada. Olgu öeldud, et tegu on minu teada esimese eesti autori teosega, kus nii põhjalikult homoseksuaalide elu kajastatakse. Mul õnnestus see raamat otse autorilt ja toimetaja Oliverilt otse oma postkasti saada, on juba läbi loetud ning soovitan julgelt ka teistele. "La mala vidast..." tuleb mu blogis veel põhjalikumalt juttu, kuid nende kahe raamatu peale mõtlema hakates leidsin neis üksjagu sarnasusi:

1. Mõlema autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kuid mõlemad elavad välismaal. Tekib küsimus, kas inimene peabki elama väljaspool Eestit selleks, et hea raamat sünniks. (Soovitage algusest lõpuni huvitavaid eesti autorite raamatuid! - mõningaid tean muidugi ka ise.)

2. Mõlemad raamatud on algusest lõpuni kaasa haaravad, igavaid momente peaaegu et ei tekigi. 

3. Mõlema lõpp läheb eriti "kuumaks" ning finaalis tabab mõningaid tegelasi ootamatult surm. Kuigi mõned tegelased kannatavad ebaõiglase ülekohtu all, lõpetavad head hästi ja pahad halvasti.

4. Mõlemad raamatud on ladusa keelega ning täis värvikaid väljendeid. Mõlemas leidub ka palju roppusi (mõlemad sisaldavad ka seksuaalstseene). 

5. Mõlemad käsitlevad aegu Eesti ajaloos.

6. Mõlemas romaanis on ka kohad, mis pisarad välja meelitavad. Ning mõlemast saame lugeda, kui ebaõiglaselt võib kohelda inimest a) oma lähedane sugulane, b) valitsev võim.

7. Mõlemat raamatut julgen soojalt soovitada. Kes soovib, saab minu käest laenata.

Boikott ilmajaamale!

Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas Urmas Ott õhtul AK-s teatas, et homme sajab lausvihma, kuid järgmine päev oli niivõrd päikseline, et me läksime kogu lasteaiaga Võsu randa.
Rohkem kui 20 aastat hiljem ei ole ilmateate usaldusväärsus mitte grammigi paranenud. Eile ütles AK ilmaneiu veendunult, et homme ehk siis täna tuleb mõnus rannailm. Paraku aga äratas mind hommikul pekslev vihm vastu aknaid ja müristamine. Praegu on sooja kõigest 16 kraadi. Plaan oli minna täna randa, kuid võta näpust.
Nali on veel see, et esmaspäeval sai räägitud, et mõelda vaid, juba reedeks lubas ilmateade vihma. Tegelikult aga tuli tohutu vihm alla juba teisipäeval.
Mööda panevad nii ilmaennustajad kui ka riiklikult doteeritav ilmajaam. Mu äi tegeleb ilmaennustamisega. Hiljuti kordas Kanal 2 tema kuuajatagust kuiva ilma lubanud ennustust ning sinna kõrvale siis seda, mis tegelikult toimus ehk suuri vihmasadusid ja mõningaid üleujutusi. Kõik see kokku paistis vanainimese mõnitamisena. Seda aga küll Kanal 2 tähele ei pane, et nende ilmaneiud kostitavad vaatajaid samuti päevast päeva valeinformatsiooniga. Kui ilmaennustajad ennustavad täiesti tasuta, siis ilmateatajad saavad oma "töö" eest palka.
Lõpetagem ükskord see rahva lollitamine!

Öökullid

Shabby chic owls (eesti keelde raske otse tõlkida).

Idee ja õpetus ajakirjast Create & Decorate, june 2009.

Ja mitte üks tont ei pääse edasi

Vastseliina maarahva laadal näitasid setod või võrokesed - neid kipub seal Vastseliinas pooleks olema - nutikust üles, kuidas takistada kiirelt ja kergesti autode edasipääsu ebasoovitavasse kohta. Ei mingeid linte või kraanadega barjäärikivide paika tõstmist - lihtne ja loogiline. 

Nutikad olid ka need, nende seas siis ka meie, kes oskasid laadale läheneda just seda teed mööda, mis pildil näha. Lõputus autodevoolus kilomeetreid enne Vastseliinat kihutas meist mööda küll üks hiiglaslik Bemm, kuid olen kindel, et jõudsime sellest siiski oluliselt varem pärale.

Eelkiitus "Puhastusele"

Sofi Oksaneni "Puhastus" ei ole mul veel päris lõpuni loetud, kuid kibelen seda raamatut juba soojalt kõigile soovitama. Tegu on erakordselt hea raamatuga, milles on ühendatud nii suurepärane teostus kui ka kaasakiskuv hingestatud lugu. Väga detailitäpne Eesti elu tundmine läbi kogu 20. sajandi ja tubli annus mõtlemisainet. Keskendutud on loo jutustamisele, mitte soovile tõestada oma intelligentsust erinevate kirjandusharjutuste kaudu. 

Ma arvan, et sellest raamatust räägitakse Eestis veel palju.

Miks kurgitaim närtsib?

Kas keegi internetiavarustes oskab vastata, miks toas ettekasvatatud kurgitaim läheb kollaseks ja närtsib kasvuhoones?

Kasvatasin toas kurgid seemnetest ette ja viisin maale ämma kasvuhoonesse. Muld on väga korralik ja ka vett on taimed regulaarselt saanud. Keemilist väetist ega mürke pole kasutanud. Kuu aega tagasi vajus üks taim ära, teised jäid ellu. Nüüd saime juba ühelt taimelt kurke, ent kõik teised taimed on kollased ja närtsimas, kuigi pisikesed kurgid on juba küljes. Milles võib olla põhjus? 

Olgu öeldud, et need kurgitaimed, mis ämm ise hiljem ette kasvatas, on kenad ja rohelised.

Valimistulemustega võib rahul olla

Eile õhtul valimisstuudiot jälgides olin šokeeritud, kui teatati, et sotsid ehk teisisõnu Ivari Padar ei saanud ühtegi mandaati europarlamendi valimistel. Õnn oli suur, kui veidi hiljem selgus, et siiski sai. Olin väga Ivari poolt, sest mõistlikumat meest annab otsida. Olen ammu aru saanud, et Eesti inimese loomuga sotsiaaldemokraatia kokku ei lähe. Üldmass jookseb ikka nende järele, kes rohkem raha lubavad.
Peamine on, et Reformierakond kuskile ei pääseks. Sellega olin siiski juba ette leppinud, et ühe koha nad ikka võtavad ja õnneks nad tõesti kahte häält ei saanud. Isegi Keskerakond pole nii hull kui Reform. Keskerakond on oma trikkidega vähemalt läbinähtav. Mul on väga hea meel, et protestikandidaat Indrek Tarand tohutult hääli kogus. Kui mul poleks kindlat maailmavaadet, oleksin protesti pärast samuti tema kasuks otsustanud. Tarand oskas ennast väga õigel ajal letti panna.
Mina ise Ivarit ei valinud. Minu hääl läks rohelistele, kuigi teadsin, et europarlamenti nad tegelikult ei pääse. Rohelised said küll "ainult" 10 845 häält, aga minu meelest on see ikka väga hästi. Rohelisi ei hääleta ju suvalised inimesed, kes jooksevad ühel hetkel ühtede, teisel hetkel teiste valimislubaduste suunas. Rohelistele pole põhjust ka süsteemivastaseid protestihääli anda. Rohelisi valivad ikkagi väga konkreetse maailmavaatega inimesed ja ma olen õnnelik, et neid on meil Eestis tublisti. Need inimesed on meie riigi tegelik mõistus ja südametunnistus. (Ma ei taha siin kiita ennast, vaid tõelisi tublisid ja hakkajaid inimesi.) Tegelikult on kahju, et rohelised siiski europarlamenti ei pääsenud, sest neil oleks seal koos kogu Euroopa rohelistega ühiselt palju rohkem võimalik ära teha kui siin Eestis meie närikute parlamendis.

Kalamees ja Sandra päästsid Eurovisiooni

Tundub, et olen nagu Veiko Märka, kes mitte kunagi ei suuda vastu panna Eurovisiooni kommenteerimisele. 

Lühikokkuvõte on, et sel aastal päästis kogu selle üldise keskpärasuse Norra võidulaul ning Eesti jaoks tõstis ürituse väärtust meie "Rändaja" lugu. Minu arvates pole juba väga ammu olnud eestlased nii üksmeelselt rahul Eesti looga ja kogu Euroopa nii üksmeelselt võidulaulu poolt. Minu ennustus läks täppi, et Eesti tuleb esikümne hulka ning Norra lugu "Fairytale" võidab. 

Kulutasin isegi ühe kümnekroonise Norra kasuks. Paljud riigid mõtlesid välja ei tea mis vigureid, et vähegi edu saavutada, ent siis tuli üks valgevene noormees Norrast, kirjutas laulule viisi ja sõnad, laulis ise oma siiras armsuses ning rohkem polnud vajagi. Laul, rõhutan LAUL, peab olema hea, siis pole sinna juurde muud tarviski. Alexander Rõbak oli loonud lihtsalt imeliselt mõnusa suvemuinasjutuliku fiilingu ja laulu rütmis kaasa hõljumine pani ajus tööle need kohad, kus tekivad head emotsioonid. Seda laulu kuulaks nüüd lõputult...

Mulle meeldisid ka Prantsuse ja Venemaa lood, kus tulemus saavutati ilma igasuguste imevidinate ja poolemiljoniliste kleitideta. Esimese esitus oli küll stiilne ja hingestatud, ent ma ei usu, et ilma refräänita lauluga Eurovisioonil suurt edu saavutaks. Võidulaul peab ikka kummitama jääma. Venemaa lugu mulle esimest korda kuulates ei meeldinud, ent korduses hakkas selle sügavus mõjuma.

Rohkem häid lugusid nagu ei leidnudki. Silma torkas näiteks kreeklase Sakise suurepärane tants, kuid ma ei saanud üldse aru, mis kamm oli ETV kommentaatoritel Olav Osolinil ja Marko Reikopil selle mehega, et nad järjepanu teda jutuks võtsid. 

Suur pettumus oli mulle sel aastal Soome, kes jälle lasi oma selgroo ja isikupära lõdvaks ning tuli europüünele üsna maitselageda ja ammu moest läinud diskolooga.

Minu edetabelis oleks niisiis Norra platseerunud esikohale ja Eesti teisele. Mul on hea meel, et valisime laulu, mis meeldis, mitte aga ei hakanud nuputama, mis võiks eurooplastele peale minna. Väga kiiduväärt on, et julgesime minna välja oma kauni eesti keelega. Tõlkisin mõttes "Rändaja" inglise keelde ja kõlas ikka koledalt küll. Endaks jäädes saavutab kõige rohkem ja ega võidu peale me väljas ju polnudki, sest võistluse korraldamine viiks riigi ilmselt pankrotti. On ju tore, kui Eurovisioon toimub igal aastal erinevas riigis. Rikas riik Norra võib vaesel ajal nüüd järgmise peo korraldada.

Nii et ega midagi, eestlased, häid lugusid meil igal aastal küll ei tule, aga osaleme Eurovisoonil ikka edasi. Väidetavalt ju tegu rahvusliku hobiga.

Mannid

Üks asi ajab mind siin Võrumaal kergelt muigama. Nimelt kutsutakse siin umbes pooli naisi Mannideks, olgu nende nimi siis milline tahes. Ainus eeldus on, et naise nimi peab algama m-tähega.