Kulka on täna avalikustanud
kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid 2011. aastal ilmunud parimate raamatute eest. Seda nimekirja vaadates tekib mul küsimus, kus maailmas mina elan?
Ma pole enamikust neist raamatutest mitte midagi kuulnud! Ometi loen ma ju ajalehti (regulaarselt Postimeest ja Eesti Ekspressi), ometi loen kirjandusblogisid, ometi loen raamatuid, sh eesti raamatuid keskmisest eestlasest enam.
Proosa kategooria nominentidest pole ma läbi lugenud ühtegi raamatut. Kuulnud olen vist vaid ühest. Luule kategoorias pole ma lugenud mitte ühtegi, kuulnud vaid Traadi teosest. Suur esseistika lugeja ma üldiselt ei ole, kuid Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus. Valik esseid" on siiski sihikul. Vabaauhinna katekoogria raamatutest olen rohkem kuulnud ja Hvostovi "Sillamäe passioon" on ka läbi loetud.
Jah, muidugi võiks mind nahutada selle eest, et ma olen nii rumal, asjatundmatu. võhiklik, ise oma teadmatuses süüdi jne. Kogu hiljutiste raamatukogudiskussioonide taustal (Langi-Cartlandi keiss) tahaks ma ikkagi küsida neilt, kes Eesti kirjanduse ilmumise osas otsuseid teevad (eesotsas kultuurkapitali ja individuaalsete otsustajatega): te annate raha raamatute ilmumisele, aga miks ei jõua need ikkagi tavainimesteni? Vastus on tegelikult lihtne: puuduvad kommunikatsioon ja turundus. Aga kui ärimaailmas kulutatakse turundusele miljoneid (üha enam ka kommunikatsioonijuhtimisele), siis kirjandusmaailmas suudetakse vaid käia kord aastas Helsingi raamatumessil ja tutvustada meie raamatuid välismaalastele.
Tõtt öelda olen küll seda meelt, et kui eesti raamatud nagunii juba antakse välja kultuurkapitali raha eest, siis peaks välja töötama ka süsteemi, kuidas Eesti raamatukogud need raamatud omale tasuta saaksid. (Mitte et nüüd iga raamatukogu peaks tingimata tasuta saama ühe eksemplari kõigist eesti orginaalteostest, aga samas, miks ka mitte). Tavainimene nagunii ei jõua ega ka taha kõiki neid raamatuid omale koju osta, aga lehitseks läbi küll ja kindlasti leiduks ka lugejaid. Millegipärast tundub mulle, et nii mitmestki allolevast raamatust ei ole kuulnud isegi raamatukogude juhatajad.
Neli olulisemat kategooriat:
PROOSA* Kai Aareleid, „Vene veri“
* Tiit Aleksejev, „Kindel linn“
* Olle Lauli, „Kodutus“
* Rein Raud, „Hotell Amalfi“
* Peeter Sauter, „Must Peeter“
* Toomas Vint, „Kunstniku elu“
LUULE
* (:)kivisildnik, „Liivlased ja saurused“
* Kalju Kruusa, „Tühhja“
* Kaur Riismaa, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“
* Jürgen Rooste, „Kuidas tappa laulurästikut“
* Mats Traat, „Vastsed Harala elulood“
* Mari Vallisoo, „Koidutäht koolivihikus“
ESSEISTIKA * Ülo Mattheus, „Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi surmast“
* Arne Merilai, „Õnne tähendus: Kriitilisi emotsioone 1990–2010“ ja „Vokimeister: Kriitilisi konstruktsioone 1990–2011“
* Toomas Raudam, „Essee sõprusest“
* Tarmo Toom, „Sest sinu silmale pole suletud süda kättesaamatu“
* Peeter Torop, „Tõlge ja kultuur“
* Tõnu Õnnepalu, „Ainus armastus. Valik esseid“
VABAAUHIND
* Andrei Hvostov, „Sillamäe passioon“
* Maire Jaanus, „Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist“
* Mart Juur, „Teie kallis peaminister“
* Igor Kotjuh (koostaja), „Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed“
* Mihkel Mutt, „Mälestused V“ ja „Mälestused VI“
* Ülar Ploom, Dante „Põrgu“ kommentaarid, järelsõna
