Kriminaalne naistekas

Andres Anvelt "Punane elavhõbe", 2007

2007. aasta jõulude eel paiskusid meediasse kiidulaulud peagi ilmuva Andres Anvelti, kunagise keskkriminaalpolitsei direktori, osaliselt tõsielust maha kirjutatud raamatu kohta. Kui juba Mihkel Kärmas sellest võttis rääkida, siis pidi see midagi head olema. Ostsin selle raamatu minagi ning poetasin meessoo esindaja jõulukingipakki. Meessooesindaja luges mingi osa raamatust läbi ja teatas siis, et see on jura ning jättis raamatu kui lugemiskõlbmatu pooleli. 

Mina aga sellest ei heitunud ja võtsin õige pea raamatu ise käsile ning pean tunnistama, et mulle meeldis see teos algusest lõpuni. Lugeda on seda igal juhul huvitav. Mõnus meelelahutus. Seetõttu liigitangi väga meelevaldselt raamatu kriminaalseks naistekaks. 

Raamat on kirjutatud oskuslikult ja konkreetselt minul arendas see ka silmaringi, sest kuritegelikust ja vanglamaailmast ei ole ma siiani kuigi palju teadnud. Meeldiv oli tutvust teha ka selle kontigendi slängiga, kuid meelde see muidugi ei jäänud (välja arvatud sõna kent) ega ole vajagi, ent on hea, et seda sorti sõnavara on pisut ka kirjasõnasse, ilukirjandusse talletatud.

Millegipärast ei ole lugenud ma ühtegi retsensiooni "Punase elavhõbeda" kohta. Kuna ma pole kõrgtasemel kirjandust õppinud, siis ei oska ka hinnata, mis teeb selle raamatu konservatiivse kirjanduskriitiku jaoks sobimatuks lahata. Karakterid on aga raamatus täitsa hästi välja kirjutatud, süžee olemas, põnevust jagub, ka huumorit ja emotsioone on sisse pikitud jne. Karta on, et raamatut on aitanud kõvasti lihvida ka Anvelti ajakirjanikust abikaasa Kärt.

See raamat esitab kujuka näite sellest, kuidas tegelikult ei ole kurjategijad ja korrakaitsjad sugugi erinevate maailmade esindajad, vaid moodustavad tegelikult ühtse, kuigi bipolaarse maailma. Nad tegutsevad koos, nende kõnepruuk on ühesugune, nad võivad kergelt sattuda sattuda teisele poole piirjoont. Nii näiteks leiab peategelane Sander end ühel päeval kainerist. Ning ega ka pättide suurim kinninabija Ekskavaator (väidetavalt Koit Pikaro prototüüp) oma käitumismaneeridega tavainimeste sekks sobiks.

Julgen raamatut soovitada, esmajoones naistele. Meeste koha pealt garantiid ei anna.

 

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Pean ütlema kohe alguses, et Eestis juba legendaarse kuulsuse omandanud autobiograafiline üllitis "Musta pori näkku" ei šokeerinud mind peaaegu et millegagi. Peab olema naiivne, kui ei märka, kui palju teatud inimesed meie ümber alkoholi tarvitavad. Teatavate inimeste suguelu stseenid mõjusid aga eelkõige rõvedalt, kuid mitte uudislikult.
Häbiga tuleb tunnistada, et siiani ma ei teadnud Mihkel Rauast kui Singer Vingeri liikmest mitte midagi. Singer Vingeriga seostus mulle üksnes ja ainult Hardi Volmer. Ega ma Hardist nüüd halvemini arva, kui olen lugenud, et ta on laval peaaegu alati maani täis. Mihkel Raud sai minu jaoks tuntuks eelkõige oma bändiga Mr Lawrence, mille surematu Annabelist jutustava hiti järgi ka minu tütar oma nime sai, ning saate "Seitse vaprat" saatejuhina.
Raud on kahtlemata kirjanike poeg. Ta kirjutab hästi ja suudab oma rämelopsaka stiili säilitada kuni raamatu lõpuni. Respekt! Muidugi tekib küsimus, et milleks oli neid lugusid kirja pannes vaja nii palju ropendada. Kas Mihkel mõtleb ka selliste sõnadega ning räägib niimoodi oma lapse, naise, emaga? Või oli tema eesmärk anda stiilipuhtalt edasi kohalike rokkmuusikute kõnepruuki? Nagu sissejuhatusest võis lugeda, toimetasid raamatu teksti umbes sada inimest. Ma oleks soovitanud selle kallale lasta siiski ainult ühe väga professionaalse keeletoimetaja, sest vigu oli ikka sees ja tekst kohati konarlik.
Kuni raamatu eelviimase peatükini jäi mulje, et Mihkel oli ise enam-vähem hea poiss, kuid teised tema ümber tegid rõvetsesid. Siis tegi ka Mihkel ühe rõveduse, kuid viimases Paulo Coehlo stiilis peatükis saab Mihklist ikkagi ja igaveseks hea poiss, juba 20aastaselt lõpetab ta viinavõtmise. Edasi tuleb igav vanainimeseelu ja kommertskanalite lastelaulusaadete žüriides istumine...
Mis seal salata, teatud persoonidest jäi raamatut lugedes ikka väga halb mulje. Näiteks Kojamehest, kes algul kepib Mihkli vanemate voodis klassiekskursioonile minema pidanud koolitüdruk Moonikat ning lõpus kasutab julmalt ära arengupeetusega tütarlast, keda ta nimetab Änimaliks. Aga isegi looma ei tohiks nii jultunult kohelda. Sellest tüdrukust hakkas tõsimeeli kahju. Mõnigate muude tüdrukute kohta selles raamatus (ja mujal) aga tekkis küsimus, et kust sellised tulevad, kus on nende eneseväärikus? Ma saan aru, kui naine prostituudiks läheb - ta tahab hõlpsalt raha teenida. Aga kui naine ilma mõtlemata ükskõik millisel joomaril (tasuta) suhu võtma jookseb, siis sellest ma aru saada ei suuda. Ma annan omale aru, et Koit Raudsepp võib baari sisenedes kahe minuti jooksul naise pehmeks rääkida, aga ma ei mõista, kes on see naine, kes kahe minuti eest sisenenud mehel laua alla palle lakkuma ronib.
Ja kui ma vaatan pärast lk 256 trükitud fotot, kus on allkirjaks: "Selliste ingliolemisega tütarlaste ees seisin ma harkisjalu igal kuradi nädalavahetusel. Nende avatud suid vaadates ma mõtlesin teadagi, millele", siis ei saa ma ka sellest aru. Kui ma oleks mees, siis selliste peale mul küll ei tõuseks.
Noori poisse ära kasutanud Stetson-kaabuga mehe taust ei tule uudisena. Väga halva mulje jättis raamatus ka Peeter Volkonski, kes näärivanana koguperepeol Luunja kultuurimajas hakkas lastele jutustama sellest, kuidas ta Oja Petsi naist ja Anne Veskit keppimas käis. Vot see on juba ülim nõmedus, mida andestada ei saa.
Peale rokkarite jooma- ja hooraelu võis raamatust lugeda ka üht-teist tõeliselt silmaringi laiendavat. Väga huvitav oli peatükk Raua hullumajas viibimise kohta. Ausalt öeldes ma arvasin, et isegi hullumajas on elu rahulikum. Ka mõned isikud, näiteks Lennart Meri, olid väga nutikalt raamatusse põimitud.
Raamat on hea ja huvitav, kuid tegelikult ei midagi erilist. Järjekordes kordustrükis soovitaks ma igavat ja venivat peatükki, kus üht fotot kirjeldatakse, kõvasti lühemaks kärpida. Kuna selle raamatu põhjal pole raamatu autorit põhjust hukka mõista, siis ootaks avameelset raamatut tulevikus teisteltki, ent oma kõvaksminemisi katsuge veidi lühemalt edasi anda.

Maire Aunaste "Viis aastat peidus"

Maire Aunaste autobiograafilist uudisteost soovitan soojalt lugeda. Kui keegi arvab, et need on lihtsalt ühe keskealise tuntud daami reisiheietused, siis ta eksib. Mairel on oskust märgata ühtaegu olulist, teisalt aga ka ebaolulist, kuid see-eest kõnekat ja huvitavat. 

Mulle on nagu meelde jäänud, et kui Maire USAst tagasi tuli, siis ta mainis kuskil intervjuus, et jah, sai seal Ameerikas ka musta tööd tehtud, lausa nõudepesija oldud. Kui me nüüd raamatut loeme, siis saame teada, et meie kuulus telestaar ainult räpaseid ja ebameeldivaid töid tegema, urgastes elama ja sente lugema seal suure lombi taga pidigi. No American Dream at all! Lõppkokkuvõttes jäi ta ka oma mehest ilma, saades endiselt abikaasalt päranduseks rängad võlad. Ameerika pakkus talle küll ohtralt elukogemust, ennenägematuid inimesi ja vaatepilte, kuid õnne see talle ei toonud. 

Sel hooajal ETV ekraanil näidatav Aunaste saatesari "Meie Euroopas" presenteerib inimesi, kel välismaal võis küll alguses raske olla, aga pärast tabas neid lilleline saatus või vähemalt said nad normaalse elu peale. Paneb imestama, kuidas Mairel endal välismaal küll nii halvasti kõik läks. Pärast selle raamatu läbi lugemist Ameerikasse küll ei kipuks. Samas on mul tuttavaid, kes on Ameerikas hästi hakkama saanud ning osad on sinna jäänudki. Selliseid tuttavaid on muidugi meil kõigil. 

Raamat on huvitavalt kirjutatud, ei midagi üleliigset. Mis puutub sõnade ritta seadmisesse, siis seda Maire oskab. Ka (autori isikliku) ajaloo seisukohalt leiab raamatust mõndagi huvitavat, näiteks seda, et maailma muutnud 9-11 terrorirünnaku ajal oli Maire varisevatest pilvelõhkujatest vaid paarisaja meetri kaugusel. 

Ainus, mille kohta rohkem sellest raamatust lugeda oleks tahtnud, on Maire USA sõbrad. Jutu sisse imbub nii mõnegi sõbra nimi, ent kus ja kuidas ta nendega tuttavaks sai, jäi avalikustamata. Mingiks egotripiks ma seda raamatut ei pea. Kellel enesest avalikult või ausalt rääkimisega probleeme on, tõmmake kardinad ette ja lugege küünlavalgel Kroonikat või käige salaja oma naabrite blogides, et siis pärast igavuses intriige punuda.

Raud läheb kuumaks

Kõmpisin eile Rakvere turuplatsil asuvasse Tammeri pisikesse raamatuärisse, et osta kolleegile sünnipäevaks Mihkel Raua uudisteos "Musta pori näkku". Enne oli plaanis see sama eksemplar veel endal ettevaatlikult läbi lugeda. Lootsin, et kuna raamatu publitseerinud kirjastuse ja raamatuäri omanik on sama isik, siis selle raamatu ma sellest poest ka leian.  Paraku raamatut ei saanud - juba otsas. Küll aga olin üllatunud, et suisa kolm inimest järjest oli tulnud poodi just seda sama raamatut nõutama.

Kas lehtede kolletamine sügiseti on õigustatud?

Puulehtede kolletamine sügiseti on õigustatud, ent kui juba Eesti ajakirjanduse lipulaev Postimees kolletama kipub, siis seda kahjuks enam nii suure rõõmuga pealt vaadata ei taha. Tänase Postimehe esikaas peaks ju tegelikult olema Kroonika esikaas. Sportlase üllatuspulm ei saa olla kvaliteetlehe päevateema number üks. Keda peaks see Gerd Kanteri pulm nii väga üldse huvitama, on ta ju elanud noorikuga koos juba 11 aastat ja mis seal vahet on, kas ta nüüd on ametlikult ära registreeritud või mitte. Suurem uudis oleks, et Kanter saab lõpuks ometi isaks, kuid ka see oleks Kroonika, elu24.ee või naisteajakirjade teema.

Muidugi võiks Postimeest pikemalt arvustada, kuid praegu ei hakka seda tegema. Lisan siiski veel seda, et Arter on nii alla käinud, et sealt pole enam absoluutselt mitte midagi lugeda. Teiseks ei saa ma aru, miks ometi topivad nad seda mõttetud telekava igal reedel lehe vahele, kui ometi on iga päev lehes telekava olemas. Juhul, kui inimesel käib kodus näiteks nii Postimees kui ka Virumaa Teataja, saab ta neid nõmedusi lausa kaks tükki igal nädalal. Need telekavad oleksid võinud puudeks edasi jääda. Kui nii väga tahavad seda telekava veel eraldi trükkida, siis võiks see endiselt Arteriga koos olla. 

Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda

Kui Võrumaale saabud, hakkad peagi tähele panema, et ka n-ö kirjakeelt räägivad siinkandi inimesed pisut teistmoodi kui muu kandi eestlased. Kui kohtad kuskil eestlasi, kes kasutavad selliseid sõnu või väljendeid, nagu ma allpool välja toon, siis tea, et nad on kindlasti pärit Võrumaalt, äärmisel juhul Põlva- või Valgamaalt (ehk ajalooliselt Võrumaalt), kusjuures Võru murdega pole alltoodul otseselt mingit pistmist.

1. Ämbri asemel kasutavad nad sõna pang ning käänavad seda pang-pangi, mitte pang-pange. Alguses põrkavad pangid väga valusasti kõrvade pihta, aga hiljem harjud ära.
   
2. Varrukate asemel ütlevad nad käised.
3. Kui neil on palav, siis ütlevad nad, et neil on kuum.
4. Lapse lutti nimetavad osad soskuks.
5. Lapse käe kohta ütleb enamik neist kännu asemel kätu. Olen aga kohanud ka põliseid võrumaalasi, kes kasutavad sõna kännu. (Mina olen sündinud-kasvanud Rakveres ja kõik minu sugulased kasutavad kännut.)
   
6. Taskulampi kutsuvad nad patareiks. Seega, kui keegi ütleb, et lähme keldrisse, aga enne peab patarei tooma, siis tegelikult ei lähe ta tooma patareid, mida saaks taskulambi sisse panna, vaid taskulampi ennast.
7. Kaane kohta ütlevad nad kaan, mitte kaas.
8. Kui nad kuskilt midagi ära tooma lähevad, siis teatavad: ma lähen otsin selle asja ära.
9. Kui nad kartuleid sorteerivad, siis nad väidavad, et nad korjavad kartuleid.
10. Ka sõna hani ei oska nad õigesti käänata, ütlevad haned asemel hanid.
11. Kui nad räägivad kannust, siis käänavad nad ka seda i-lõpulisena: kann - kanni. Kusjuures nad hääldavad seda sõna, nagu tavaline eestlane hääldab pepukanni.
12. See, selle, seda asemel ütlevad too, tolle, toda.
13. Perekonnanime Sikk käänavad: Sikk-Sika, mitte Sikk-Siku.
    
14. Ja veel üks tähelepanek: kui inimese nimi on Aigar või Innar (mehenimi), siis on ta raudselt Võrumaa kandist pärit. Kui Tallinnas kohtate mõnda Aigarit, siis ei tasu teil tema päritolu üle pead murda.

[Üritan seda loetelu veel jätkata.]

Nii et jah, eesti filoloogid, hoidke alt. Tähenärijatel pole siinkandis kerge elu.

Rakupõletatud piaal "Paabulind" (raku pottery)

Ühel kenal laupäeval (vihma ladistas muidugi jubedalt) mõned nädalad tagasi sain osa pesuehtsast keraamika rakupõletusest keraamika Aivar Rumvolti juures Võrus Kubijal. Täpsemalt võib selle ürituse kohta lugeda siit.
Fotol on näha minu päev enne põletust glasuuritud piaal. Treis selle Aivar ise. Glasuuri puhul on huvitav see, et esiteks muidugi ei tea kunagi, milline tuleb tulemus, kuid teiseks on erinevad glasuurid kõik peaaegu ühte hallikat tooni, mistõttu peab olema väga hea ettekujutus loodetavast lõpptulemusest.
Oma piaalile panin nimeks "Paabulind", sest seda ta mulle tõepoolest kõige rohkem meenutab - päriselus meenutab rohkem paabulinnu sabasulestikku.

Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus?"

Olen läbi lugenud kõik Käbi Laretei eesti keeles ilmunud raamatud. Uskumatu, kuivõrd nüansirikkalt ja huvitavalt suudab oma elu kirjasõnasse panna üks pianist. Enim on mulle meeldinud "Peotäis mulda, lapike maad" ja "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega". Viimane raamat "Kuhu kadus kõik see armastus?" on aga kirjutatud ju tegelikult Ingmar Bergmaniga, ühe minu lemmikrežisööriga, kahasse, sest pool raamatut sisaldab Ingmari (Immi) kirju Käbile. Teine osa raamatust hõlmab Käbi 1962. aasta päeviku sissekandeid ja taskukalendri märkmeid. Kahju, et raamat juba paari tunniga läbi sai.

Nendest ammustest isiklikest tekstidest paiskuvad lugejale sooja tuulehoona näkku väga kirkad tunded ja rikas armastus. Ja lõpuks küsib lugejagi: aga kuhu see armastus siis kadus? Kuidas saab niivõrd suur armastus üldse ära kaduda? Ma usun, et see armastus tegelikult ei kadunudki, vaid argipäev, inimeste egod ja suur kunst tulid vahele. Selline armastus ei saa ära kaduda ega igaveseks vihkamisega asenduda.

Ent kuna see raamat ei ole ilukirjandus, ei ole õigust hakata pikemalt arutlema, mis oli ja mis oleks võinud olla. See on ikkagi teiste inimeste isiklik elu.

Kuigi Käbi elu on olnud kahtlemata vägagi põnev alates juba lapsepõlvest, saame tema raamatust teada, et ta on pidanud ka palju kannatama. Õõvastav oli lugeda, kuidas ta last oodates ei saanud kuid järjest üldse uinuda ja kuidas teda siis haiglas püüti magama uinutada ning lõpuks päästis Ingmar teda sealt haiglast ja viis imelisele maikellukestest valendavale Ornö saarele, kuid laps sündis keisrilõikega siiski kuu aega ettenähtust varem, kuna Käbi vaevles juba hallutsinatsioonide käes. 

Oma 46 aasta taguses päevikutekstis ütleb ka Käbi seda, mida minagi olen alati uskunud, et inimese tõeline anne on midagi sellist, mis on kuskilt (taevast või kosmosest) antud ja see elab ka ilma temata, on temast sõltumatu. Teise osa loojate anne on aga eelkõige väga ränk töö. Käbi kirjutab: "TEMA [Ingmari] kunst on jõud iseeneses, mis eksisteerib peaaegu ilma temata. MINU kunst olen mina, Käbi, mitte miski, mis on minust lahus või minust kõrgemal. Minu jõud on üks, temal on neid mitu."

Kuuldavasti pole praegu 86aastane, kuid väga elujõuline ja energiline Käbi veel sulge nurka visanud. Jään huviga ootama tema järgmisi raamatuid. Kuulsin ka, et Rootsis on välja antud mahukas Ingmar Bergmani biograafia. Loodetavasti ilmub see peagi ka eesti keeles.

Kuidas pensioniametis inimest mõnitatakse

Täna on see kaua oodatud päev, kui pidin kätte saama oma esimese vanemahüvitise summa 20 päeva eest. Annab seda emapalka ikka oodata - peaaegu pool aastat. Poeg on juba 5,5kuune. Ootasin hommikul piisavalt kaua, enne kui internetipanka järele vaatama siirdusin, palju mulle siis laekunud on. Pangaarvelt aga vaatas vastu sama summake, mis seal juba ennegi oli olnud. Kiiresti käisin ära X-tees, kus oli kirjas, et vanemahüvitise taotlus on menetluses ja ühtegi lisadokumenti esitama ei pea.

Seejärel helistasin kohe pensioniametisse pärimaks, kuhu minu emapalk on jäänud. Ja mis selgus: vanemahüvitist pole mulle üle kantud sellepärast, et neil seal puudub minu lapsehoolduspuhkuse käskkiri! Nemad nimelt ei tea, kas ma pärast vanemahüvitise lõppu lähen tööle või ei! Ei saa tegelikult aru, mis peaks see asjasse puutuma.

Olgu öeldud, et käisin suvel pensioniametis kaks korda füüsiliselt kohal vanemahüvitise taotlust esitamas ning seal mulle ei öeldud, et üks paber on puudu! Terve suve pidin n-ö sente lugema ja mehe käest raha küsima. Nüüd mõtlesin, et lõpuks ometi on see aeg käes, kui saab jälle normaalselt elama hakata, aga võta näpust. Nüüd pidin puuduva paberi töö juurest kiiruga ära tooma, sest kui see kolmapäevaks pensioniametisse kohale ei jõua, saan ma oma hüvitise kätte alles järgmise nädala neljapäeval ehk 10 päeva ette nähtust hiljem. Ülekandeid pidid nad sealt nimelt ainult neljapäeviti tegema.

Kaks korda käisin pensioniametis suvel kohal aga sellepärast, et esimesel korral ei teavitatud mind sellest, et kui saad kaks last järjest vähem kui kahe ja poole aastase vahega, siis hüvitatakse sulle ka sünnitushüvitise (ehk dekreetraha) ja vanemahüvitise vahe. Mainiti küll midagi sellisest asjast, aga kui küsisin, et mis asi see on, siis vastatati vaid: teil on siin nii suured summad, paistab, et te seda ei saa. Kodus aga hakkasin seadust uurima ning arvutasin välja, et see vahe, mida ma nende meelest ei saaks, on tegelikult kõvasti üle 10 000 krooni. 

Võin öelda, et pensioniamet on mind korralikult mõnitanud, sest mis muu see on, kui sulle lihtsalt jäetakse välja maksmata see, mis on seadusega ette nähtud nii sulle kui ka kõigile teistele. Ma ei käinud ju ometi mingit raha kuskilt välja kerjamas. Ei kujuta ette veel, kuidas nad seal pensionäridega käituda võivad. Eesti e-riigist ja X-teest aga ei saa ma üldse aru. Mis kasu sellest on, kui see tegelikult ei funktsioneeri? Kogu süsteem toimib X-tee peal, aga seal on kirjas, et mul on kõik paberid esitatud. 

Mingit kaebuskirja ma esitama ei hakka, sest sellega ei saavuta ilmselt muud kui vaid omale vaenlasi. Teisi aga hoiatan: riigiasutustega suheldes tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja ise seadusi uurida!

Lisatud hiljem:

Justkui sellest kõigest veel vähe oleks, helistati mulle õhtul kell 17.45 pensioniametist. Mina rumaluke arvasin muidugi esiti, et nüüd tuldi vabandama, aga kus sa sellega. Kõigepealt küsiti minult, et kas ma üldse olen lapsepuhkusel ja siis hakati seda kõne all olnud paberit nõudma. Sain justkui aru, et kui mul oleks sissekirjutus Võrru, siis Võru pensioniametis mul sellist paberit vaja ei läheks, Rakveres aga küll. Küsisin otse, et aga miks te mulle helistate, helistasin ju ise juba hommikul pensioniametisse. Tuli välja, et see ninakas tädike ei teadnud sellest muidugi midagi, kuigi ma sain aru, et hommikul suunati mind just selle inimese juurde, kes konkreetselt minu keisiga tegeleb. Ma ei saa üldse aru, kust see tädike niimoodi õhtul, oletan et pärast tööpäeva välja kargas. Äkki oleks ta tegelikult pidanud inimesega kontakteeruma juba päeva ajal? Talle mainisin ka seda, et jah, saatsin paberi ära, see peaks kolmapäevaks kohale jõudma ja neljapäeval peaksin hüvitise kätte saama, nagu mulle hommikul lubati. Selle peale põrutas tädi, et sellist asja küll lubada ei saa, nii kiirelt need raamatupidamise asjad küll ei käi! Vaat siis. Aga mis siis, kui ma oleks üksikema või mu mees oleks töötu, millest ma siis kogu selle aja ise elaksin ja lapsi toidaksin? Kas peaksin võtma SMS-laenu, minema vargile või kusagile supiköögi järjekorda? Nutt tuleb peale mõeldes, kui alatud ja ükskõiksed ametnikud ikka inimeste vastu on, kuigi neile makstakse selle eest, et seadusega nõutu saaks täidetud, kuigi see ongi kogu nende töö.

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"

Augustis torkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt silma Jaan Kaplinski mullu ilmunud romaan "Seesama jõgi". Eelmisel aastal jätsin selle teose omale poest ostmata väga põhimõttelisel põhjusel - taaskord on välja antud (kirjastus Vagabund!) üllitis, mille lugemiseks tuleb võtta kätte luup. Kui veel tehnilisest poolest rääkida, siis pahandab mind ka toimetamata keel, mitte murdesõnad ja muud kirjanikule iseloomulikud sõnavormid, vaid näiteks see, kui sõna järel asemel on järgi jne.
Mis mind selle teose puhul veel häirib, on peategelase nimetamine 3. isikus. See tekitab üksjagu segadust. Kui raamatus on järjestikku kaks lauset: "Peeter tegi lahti teise pudeli. Ta tundis, et tahab suitsetada"( lk 314) , siis loed ju kohe välja, et Peeter tahtis suitsetada. Tegelikult aga oli suitsunälg hoopis peategelasel.
Raamat on loetav, kuigi vahepeal kipub igavaks kätte minema - seda eriti nendel kümnetel lehekülgedel, kui peategelane, noor filoloogiatudeng ja luuletajahakatis Võrumaa sugulastele jalgrattaga külla sõidab. Tegevust leidub ses raamatus vähe, alles lõpus hakkavad asjad juhtuma ja lõpp ongi see, mis selle raamatu loetavaks muudab. Nii et kui olete selle raamatu vahepeal pooleli jätnud, katsuge lõpuni ikkagi välja venitada.
See raamat on väga realistlik. Kui hakata mõtlema, siis ongi enamike inimeste elu ju nii igav ja argine kui selle raamatu peategelasel, mõtteid aga on inimesel rohkem kui küllalt. Ainult vahel juhtub elus midagi erilist, näiteks peab teda kinni KGB Marie Underi luuletuste levitamise pärast ja saadab Leningradi India keeli õppima.
Kaplinski on tuntud suure filosofeerijana, noore inimese filosofeerimist leiab siit raamatust palju. Selle kõrvale aga on toodud peategelase ühe iidoli, Õpetaja mõtteterad ja maailmavaade. Õpetaja kuju tekitab silmapilkselt arvamuse, et tegu võib olla Uku Masinguga. Internetist arvustusi uurides selgus, et ka kõikidele teistele lugejatele kangastus Õpeatajas kohe Masing. Teisest küljest aga võib Õpetaja olla Jaan Kaplinski ise vanemas eas või vähemalt on Õpetaja mõtted tegelikult Kaplinski enda omad. Kui Õpetaja prototüübiks oleks tõesti Masing, ei ole Õpetaja tekst kindlasti mitte Masingu oma. Ja kas Masingul oli päriselus suhe ühe pastori noore ja kepsaka tütrega, ma ka ei tea. Ja kui oligi, mis siis sellest.
Tegelikult on mul tunne, et seda raamatu tasub võtta siiski kui ilukirjandust, mitte aga kui autobiograafiat. Kindlasti leidub siin nii mõndagi reaalselt toimunut, kuid see ei muuda raamatut veel elulooks.
Hindan selle raamatu puhul oskust põimida teosesse ühtaegu nii noore inimese arengukriisi ja mõtteid (sugutung, surmatung, jumala ja tõe otsingud jne), Eesti ajaloos toimunut, Nõukogude Eesti 1960ndate reaalsuse kirjeldamist jms. Ta puudutab palju olulisi teemasid. Väga huvitavad on näiteks leheküljed, kus partorg jutustab nii veenvalt sellest, kuidas nemad peavad vastutama, et elu paremaks läheks.
Mulle meeldib väga peategelase (kirjaniku) tõdemus, et vaevalt vabas läänemaailmas luulel niisugust mõju sai olla nagu Nõukogude "demokraatias". "Imelik on elada riigis, kus luuletusi ja luuletajaid kardeti, imetleti, taga kiusati, ahistati ja ülistati." (lk 307) Isegi mina, kes ma elasin Nõukogude Liidus vaid 10 aastat, mäletan (või tean teiste mälestustest), millist võimu ja võimsust kandis luule. Nüüd on luule mõjuvõim kadunud. Ma julgeks isegi ütelda, et head luulet enam ei kirjutata. Kui kõike võib vabalt öelda, siis öeldakse kiiresti kõik oluline ära ja hiljem tuleb suuremas osas vaid saast. Võrrelgem näiteks Hando Runneli luulet varem ja hiljem. Ja Juhan Viiding ilmselt ei luuletaks nüüdsel ajal enam üldse. Minu jaoks on praegu proosaajastu. Ma pole paaril viimasel aastal uuemat luulet enam üldse lugenud (välja arvatud Doris Kareva ja mõned veel), sest see ei kõneta mind.
"Sessamas jões" kõnetas mind aga vägagi religiooniteema. Olen ka ise endast targematega niimoodi vestelnud ja huviga teadmisi ja seisukohti ahminud, nagu see toimus Õpetaja ja peategelase dialoogis. Teose arenedes jõuab ka peategelane jumalani, jumaliku valgustuseni. Sellega seostub ka minu arvamus, et atesim on rumalus, lõpp või paus mõtlemises, kuigi paradoksaalselt peab jumalikkust tundma ja (välja)mõtlemisest ei ole siin suurt kasu. Jumal ei pruugi küll olla selline, nagu kirikud meile jutlustavad, kuid midagi kusagil on siiski olemas, seda olen tundnud nii mina kui ka miljonid teised, tundis peategelane ja tundis Õpetaja.
Romaani üks olulisi teemasid on peategelase soov vabaneda viimaks ometi oma seksuaalsest süütusest. Kahte tüdrukut, Mallet ja Estrit, ei õnnestu tal mitte kuidagi voodisse meelitada ja just siinkohal tekibki mul mõte, et Jaan Kaplinski autobiograafia see küll olla ei saa, sest nii palju kui ma tean, on mees vägagi naistelembene. (Aga võib-olla oligi nii, et algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama.) Ent teose lõpus peategelane seksuaalselt siiski rehabiliteeritakse, peategelane on väga õnnelik ning rahulolev lätlanna Aija imestab, miks Eesti naised pole peategelast tahtnud.
Seksuaalsuse teemat ei nimetaks ma kindlasti mitte eraldiseisvaks teemaliiniks raamatus, sest selle teemaga öeldakse ju ära inimkonna tegelik olemus - me võime küll mõelda üllaid mõtteid, arendada ühiskonda, kirjutada suurepäraseid luuletusi, ent tegelikult on eesmärk, miks me siia maailma loodud oleme, ainult üks - et vedada edasi teatepulka, et anda elu omakorda järgmistele. Samal ajal aga ei ole inimese roll siin maailmas ka nii lihtsustatud, sest millegipärast on talle antud mõistus ja mõistusega tuleb midagi ette võtta või sellest kuidagi jagu saada.

Anna Gavalda "Koos, see on kõik"

See kirjastuse Pegasus poolt tänavu välja antud raamat on mahu poolest üks paksemaid, mida viimastel aegadel lugenud olen. Paradoksaalselt pole ma aga ammu ühtegi raamatut nii kiiresti läbi lugenud ja mitte kunagi nii kopsaka teosega mõne päevaga ühele poole saanud.
Mis sellest raamatust ikka rääkida, sisu ei hakka ju ümber jutustama. Tuleb lihtsalt tõdeda, et pole ammu nii head raamatut lugenud. Raamatu esimene pool ei pakkunud veel kõige mõnusamat elamust, aga mida edasi, seda paremaks läks ja pinge muudkui kasvas. Kui raamat poleks lõppenud nii, nagu ta lõppes, siis ma oleksin olnud väga pettunud ega soovitaks seda kellelegu. Kirjanik tõesti oskab lugeja tunnetel mängida, eriti ärevaks kisub finaalis. Olin pärast raamatu lõpetamist terve päeva intensiivsetest tunnetest nii tulvil, mis ju ometi polnud minu tunded, aga mis andsid kogu päevale oma värvi ja mitteargise nägemise.
Franck, üks romaani peategelastest, muutus raamatu jooksul minu jaoks nii kompuks, et oleksin temasse ka ise ilmtingitama ära armunud. Tüdruku peale olin lugemise jooksul pidevalt vihane, et ta nii jäärapäine oli, aga õnneks ta lõpuks siiski "murdus".
Soovitan soojalt seda raamatut, see on mõnusalt meelelahutuslik, mingi igava ja jukerdava filosofeerimisega siin rinda pista ei tule.