Hea, kuid mitte vaimustav

Tõnu Õnnepalu "kevad ja suvi ja", Varrak 2009

Nädalapäevad tagasi otsustasin omale viimaks ära osta Õnnepalu viimase n-n luulekogu. Viimaseks piisaks otsustuskarikasse sai kulka aastapreemia võit. Olin seda raamatut poes ka varem sirvinud, kuid ostma end see ei ahvatlenud.
Pean nentima, et "Paradiis" oma sügavusega meeldis mulle märksa enam kui "kevad ja...". "Paradiisist" õhkus ka oluliselt rohkem siirust - võib-olla sellepärast, et inimesed, kellest Õ seal jutustas, on juba surnud, polnud vaja karta, mida nad sellest arvavad. "Kevad ja" raamatust aga ma seesugust avalust ei leidnud. Tegu on ju päevikuga ja seetõttu ehk läkski siirus nihkesse - nii paljudes kohtades oli tunda, kuidas autor on nii mõnegi asja ütlemata jätnud või asendanud info millegi ümmarguse ja filosoofilisega. On tunda, et Õ ei taha avada grammikesevõrdki oma tegelikku eraelu, päevik on aga selline žanr, mis seda tegelikult nõuab. Teisalt võiks muidugi öelda, et heas raamatus ei peagi olema kõik otse ära öeldud, vaid ka ridade vahelt peab saama lugeda.
Mida lõpu- ehk sügisepoole raamat jõudis, seda enam tuli sisse surma teemat ja see pani mind imestama, justkui oleks Õ saanud mingi ränga diagnoosi. 26. august:
Euroopa ja mina. Mul pole
midagi öelda. Olen juba
tegelikult surnud. Tunnen enda juures
lagunemise lehka. Kuhugi pole 
enam minna. Ma olen kõik need kohad
läbi käinud. Ja see pole aidanud.


Palun andeks kõikide "kevad ja suvi ja" vaimustunute käest - mina sellest paraku eriliselt vaimustuda ei suutnud. Tegu on hea raamatuga, mida rohkem loed, seda rohkem sealt avastad - nii nagu luulekogudega enamasti ongi.  Kuid luulekski on mul seda oma piiratuses raske nimetada, kuigi poeesiat leidub küllaga.

Märkisin raamatust ära ka mõned katked, mis mulle midagi olulist ütlesid või millega end samastada sain:

Ja miks ma kõike seda meenutan, kui see on valus?
Sest see valu on magus ja see koorem on kerge.
(8. mai)

Kurbus on nagu katlakivi,
mis ajapikku hinge sadeneb,
ühel päeval on see korp nii paks,
et vaatad: sellest enam lahti ei saa.
Parem see nõu minema visata.

Vihmane ja hall pühapäev. Hea
vaheaeg kohustuses olla õnnelik,
kasvõi natukenegi. Täna ei pidanud.
(18. mai)

Ei tea enam, kuhu enda eest joosta,
igalt poolt saan kohe kätte. /.../
Sest pole midagi tüütumat
kui see endaga kohtumine:
kohtumine millegi väga kulunuga.
(19. mai)

Kui ma ainult teaksin, kuidas
sellest kõigest, mis ma olen,
pääseda.
(9. aug)

Elu peidab ennast ka mõnikord ära
terveks päevaks, teinekord terveks aastaks.
Aga siis tuleb sügis ja elu tuleb jälle välja
ja esitab kavala näoga
selle mõistatuse:
mõista, mõista, kes sa oled?
Aga vastus on jälle meelest läinud.
Aga elul aega on, eriti sügisel.
Ta ootab päris kannatlikult.
(9. sept)

Ega ju polegi midagi vaja.
See, mis raskeks teeb, ongi liigne,
aga raske on tast lahti saada.
(29. okt)

Mõelda ühele. Mõelda ühele. Temale.
Olen vaene. Vaesemast vaene
olen olnud, kuigi mul on olnud raha.
Raha ei tähenda midagi. Ühte
pole olnud. Teda pole olnud. Mõelda,
mulle jäi ja on jäänud ja jääb
mõelda
Temale.
(27. nov)