kolmapäev, 18. veebruar 2009

Ärge ostke "rahvuslikke" Hiina ketse!

Tänase Eesti Päevalehe Ärileht teatab meile uudisest, et lähiajal hakatakse Hiinas tootma Muhu, Hargla ja mulgi rahvusmustritega ketse. Päevaleht on need tituleerinud juba enne esimese partii väljatulekut "folgipapudeks" ja "rahvuspapudeks" ning avaldab arvamust, et tegu on tulevase trenditootega.
Ideed kiidab ka innovatsiooniaasta juht Urmas Kõiv, väites: "Tuleb murda mõtlemine, et kets on kets." Koguni Eesti Rahva Muuseumi kuraator ja rahvariideuurija Reet Piiri ütleb, et "see on meeletult hea ja ootamatu idee".
Väga masendav on sellist uudist lugeda. Tegu on ju tegelikult vaid paari ärimehe nupuga ideega lollikeste eestlaste pealt kõvasti teenida, sest viimasel ajal saab neile pähe määrida ju kõike, mil vähegi rahvuslik värving külje. Mingit innovatsiooni Eesti jaoks ma selles küll ei näe, kui järjekordselt Hiinas mingit pahna toodetakse. 
Enne, kui siirdud ""rahvuspaput"" (vajab tõesti kahekordseid jutumärke) tellima, katsu mõttes leida vastus järgmistele küsimustele:
  • Kui suur on nende ketside omahind? (Eestis plaanitakse neid müüma hakata 349-399 krooniga.)
  • Kui palju üritatakse iga jalatsipaari vahelt teenida?
  • Kui palju teenib palka hiinlane, kes neid kaugel Hiina vabrikus valmistab? Kas sellel hiinlasel on tervisekindlustus? Mitu tundi päevas peab see hiinlane rügama? Kas äkki valmistavad seda toodet hoopis lapstöölised?
  • Kui palju saastab selliste ketside tootmine Hiina loodust ja kui palju tekib loodussaastet ketside transportimine Eestisse?
  • Viimaseks võiks mõelda, kui kaua selline kets vastu peab, mis materjalist see on valmistatud ja milise jälje see jätab jala tervisele.
Innovaatilise idee autoritelt me sellele küsimusele kunagi ausat vastust ei saa, see on enam kui kindel.
Innovatsioon oleks see, kui sama toodet valmistaksid eestlased ise jala- ja loodussõbralikust materjalist siinsamas Eestis.  (Muide, näiteks Võrus on koguni kaks kingavabrikut: Ritico ja Abris. Tooted on täitsa korralikud ja vastupidavad.) 
Tõelisest innovatsioonist saaks rääkida siis, kui tennisetaldu toodetaks siin Eestis taaskasutatud plastmaterjalist ehk nendest pakenditest ja pudelitest, mida osad usinad eestlased küll kokku koguvad, aga mis lõpuks visatakse prügimäel ikka kogu muu sodi sekka.
Eesti rahvusele mõjuks hästi, kui eestlased telliksid laulu- ja tantsupeole ning muudele üritustele minekuks rahvuslikud ja traditsioonilistel meetoditel valmistatud jalatsid Eesti käsitöölistelt või valmistaksid need koguni ise. Sellega pakuksime tööd ja leiba Eesti käsitöölistele ning meie raha ei läheks üksikute ärimeeste ja hiinlaste kätte. Vaat see võiks hoopis olla üha kasvav trend, mitte Hiina kets.
Kutsun kõiki üles "rahvuslikke" Hiina ketse mitte ostma!!!

10 kommentaari:

afanasjev ütles ...

ja enda jalatsid tegid sa ise või?

Elina A. ütles ...

Veel ei ole teinud, ent kui kuskil keegi tegema õpetaks, teeks küll. Aga kui laulu- või tantsupeole läheks, siis muretseks Eestis tehtud papud. Lapsel on küll Eesti käsitööliste tehtud "rahvuslikud papud" olemas. Talvesaapad on mul näiteks Soome toodang, mehel suisa Võru toodang.
Tõe huvides tuleb märkida, et kahjuks on mul kuskil kaugetes maades tehtud Adidase botased siiski kodus olemas, kuid püüan endaga võidelda, et rohkem selliseid ei soetaks.

E:r ütles ...

Ketside potentsiaalset hinda arvestades tuleb omanikele ilmselt korralik kasum.. kuigi väikeseeriate valmistamine on vast kallis ka Hiinas.

Aga hea idee eest korralik kasum võtta.. miks mitte?

Eesti käsitöölised võiksid ideest kinni haarata ja sarnaseid tooteid odavamalt+loodussõbralikumalt teha (pluss rõhuda "kodumaisusele"). Pole mõtet viriseda, et "keegi meilt ju ei osta", kui tooted konkurentsivõimelised pole.

Ma arvan, et tendents "osta ainult kodumaist", on ohtlik, kuna ameeriklased ostaksid sel juhul ainult ameerikamaal tehtut, sakslased saksa oma jne.. lõpuks oleksime kõik vaesemad, kui oma oskustöö tulemusi ei jagaks.

Ja kas sellele "vaesele" hiinlasele on hea, kui ta eksporti teha ja raha teenida ei saa?

ct ütles ...

Täiesti nõus.
Samal ajal kui Eestis on tööpuudus, kasutada Hiina odavat tööjõudu - see ongi mentaliteet, mis on praeguse olukorrani viinud.
Ja üldiselt on ka selline eestluse müümine ja tarbimine mulle vastukarva.

Kui juba jalavarju ostma peab, st on vaja, siis miks mitte osta neid rahvariiete mustriga tenniseid (ketsid need kõrgema äärega), sest ka paljude praegu poes müügilolevate jalanõude valmistajamaa on Hiina, kuid mu meelest tuleks endalt siiski enne küsida, et kui väga neid tenniseid tegelikult VAJA on, mitte lihtsalt kuulekalt reklaami järgi tarbida.

Saila ütles ...

mul on itaalia saapad. ei tea nende omahinda, hirmkallid olid poes, aga jalad on tänulikud.
kõige hullem, et ma polegi päris kindel, kas itaalia ...
aga tallad laulavad nagu Mina Anna Mazzini

Hundioru Nirti ütles ...

Keegi ei jaksaks osta Eestis koha peal toodetud riideid.

Kas teil, patrootidel, on kõik riided Ivo Nikkolo firmamärki kandvad...? Pigem on ikka nii, et 99% riietest on Hiinas toodetud, sest reeglina vaatab inimene ostes hinda.

Kui Eestis kuskil memmekesed neid ketse õmblema hakkaks, siis oleks hinnaks 1399.- paar või rohkemgi ja nagunii mitte keegi ei ostaks neid.

Hiinas tootmine pakub vähemalt mõnele transatöölisele, müüjale ja importijale võimalust natuke teenida.

ct ütles ...

Aga kui 1399.- ongi tenniste tõeline hind? Siis äkki lihtsalt ostaks vähem? Praegu elatakse kellegi/millegi (keskkonna, arengumaade) kulul - sellest tuleks aru saada.

Ma olen patrioot ainult keskkonnale, seega 90% riietest on ostetud second hand'idest.

Toivo Ellakvere ütles ...

# Kui palju lehmasitta produtseerivad eesti lehmad selleks et 1 karp võid toota? kas lehmad peaksid saama vabalt karjamaal ja metsas ringi jalutama? kas sellise rõõmsa lehma piim oleks kvaliteetsem?
kui palju tekitab loodussaastet piima transportimine linna?
# millest on või tehtud? mis on või rasvasisaldus? kas või on tervisele hea või peaks selle tarvitamise seadusega ära keelama?

notsu ütles ...

Ei tea, miks nad 1399 peaks maksma, kui siinsed kingsepad teevad igasuguseid rahva- ja peotantsukingi alla 1000 krooni. Mõõdu järgi, mitte mingi seeriatöö.

Hiinaga lisandub alati see ilus nüanss, et seal kasutatakse ka vangide tööjõudu, kellele see ilmselt erilist teenimisvõimalust ei anna.

Elina A. ütles ...

Ainult kodumaist ostma loomulikult ei pea, kuid oleks normaalne, et kõikvõimalikke kaupu ei toodetaks maailma teises otsas, kui neid saab toota ka meile lähemal. Seda, et me kohvi, soola, suhkrut jms mujalt ostame, on vägagi normaalne, kuid muidugi oleks hea, kui kohvikasvataja saaks ka õige hinna oma toote eest, mitte ei peaks nälgima. Kuid see on juba teine teema.

Olen rohkem kui nõus, et Eesti käsitöölised ei tee tänapäevaseid tooteid. Mõned kindlasti teevad ka, aga käsitööpoodides leidub hunnikutes asju, mida keegi osta ei taha. Aga Eestis ei pea asju ju tegema ainult käsitööna, siin võivad ju ka tööstused tegutseda. Masinad võivad ka mõned asjad valmis teha. Näiteks Muhu susse saab väga edukalt ka masinaga tikkida, mitte ainult käsitsi.

Kui see, et me massiliselt Hiina kaupa ostame, kuidagi Hiina töölisi vaesusest päästaks, siis oleks mingigi normaalne põhjus Hiina kauba ostmiseks olemas. Paraku aga jõuab enamik rahast vaid väheste ärimeeste kätte. Tehaste omanikud on Hiinas paljuski läänlased, kes kasutavad hiinlasi põhimõtteliselt orjadena ning paljud on nii ahneks läinud, et kasutavad isegi lapsorjade tööjõudu.

Kas see, et me saame praegu lugematul hulgal odavat Hiina kaupa poodidest osta, on teinud meid kuidagi õnnelikumaks? Ma arvan, et ei ole. Inimesed lihtsalt ahnitsevad kõike kokku ja riided jäävad paljuski kandmata. Siis tekib omakorda probleem, et kus neid riideid hoida jms. Riideid on palju, aga selga pole ikka midagi panna, jälle tarvis poodi tuuritama minna.
Vanasti olid kaubamärgid Nike ja Adidas kõva sõna, aga nüüd...