Pean tunnistama, et see raamat onküll loetav (kuigi kohati, eriti Indiat käsitlevas osas ka igav), kuid ma ei ütleks, et minu jaoks see mingi eriline raamat on, ammugi ei saa see minu lemmikraamatuks. Võib-olla on see raamat liiga naiivne, liiga ameerikalik ja tegelikult häiris mind enim autori egotrippamine. Samas ei saa öelda, et autor kirjutada ei oska. Kogu 380 lk peale oli siiski ka üsna asjalikke mõtteid ja leidlikke sõnastusi.
Miski selle raamatu puhul häiris mind ja ma ei teagi päris täpselt mis. Võib-olla see, et inimesel, kellel pole tõelist elu, on probleemi ja väga suure numbri teinud asjast, mis tegelikult ei peaks seda väärima. Kogu see lugu on nii ebaorgaaniline. Peategelane on endast teinud mingisuguse megakannataja, mille peale tahaks vaid välismaa keeles vastata: "Get a life!"
Lugesin kuskil, et "Söö, palveta, armasta" lugemise tagajärjel on isegi eestlannad hakanud oma abielusid rohkem lahutama. Ausalt öeldes ei saa ma sellest aru. Minu meelest sunnib Kati Murutari "Viimnekuu" igal juhul rohkem abielulahutuse peale mõtlema, sest selles loos on naine ka reaalselt kannataja.
Üks asi, mis mind selle raamatu puhul veel mõtlema pani: kas mina oleksin noore naisena valmis abielluma mehega, kellel on munajuhad läbi lõigatud Pean tunnistama, et alaline kooselu sellise mehega ei tuleks kõne alla ka juhul, kui ma selle mehega lapsi ei sooviks. Samal ajal ei näeks ma probleemi abielluda või elada koos endast 17 aasta vanema mehega.
"Söö, palveta, armasta" on jaotatud kolme ossa, esimene räägib söömisnaudingutest Itaalias, teine palvetamisest ja lihasuretamisest India aašramis ja kolmas elamisest (seda täpselt teebki) Bali saarel. Mulle meeldis kõige rohkem viimane osa, sest see oli minu jaoks kõige elutervem. Mulle meeldis nõidarst Ketut, kes õpetas peategelast Bali-päraselt mediteerima: istu rahulikult ja naerata, pane ka oma maks naeratama. Ja nii lihtne see ongi. Ei mingit virelemist India aašramis. Ühe ja sama tulemuseni võib jõuda erinevaid teid pidi ja miks ometi peaks enda jaoks valima selle kõige ebamugavama? Üldse oli selle raamatu viimases ehk Bali osas talletatud kõige paremaid mõtteid, kahjuks ei märkinud ma nende asukohti lugemise ajal ära. Kaks siiski:
"Joogidest teadjamehed ütlevad, et kogu valu, mis närib inimese hinge, on põhjustatud sõnadest, samuti nagu kogu rõõm, mida ta tunneb. Me loome oma kogemuste kirjeldamiseks sõnu, mis kutsuvad esile teatud tundmusi, ning need tundmused lohistavad meid enda järel nagu peremees rihma otsa pandud koera. Me satume oma enda mantrate mõju alla (ma kukkusin läbi... ma olen nii üksi...), kuni meist saavadki nende sandistavate mõtete kehastused." (lk 371)
Bali ravitsejanna Wayan: "Ajuti armastuse pärast tasakaalu kaotamine kuulub loomuliku osana tasakaalustatud elu juurde." (lk 342)
Armastus teeb õnnelikuks ja ilusaks! Armastus pole lihtsalt üks sõnakõlks. Nii lihtne see ongi. Ma usun armastusse ja ma usun sõna väge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar