Kaks sarnast eneseotsingulugu

Sõna 'reisiromaan' tekitab minus allergiat, seepärast nimetaksin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraalia" ja Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" eneseotsingulugudeks. Juhtusin neid raamatuid juhuslikult lugema üksteise järel ja avastasin neis palju sarnasusi ja vähemalt ühes raamatus on juttu ka teise raamatu autorist.

Mõlemat raamatut lugesin huviga ja põnevus püsis ehk siis kui vastata küsimusele, kas neid raamatuid tasub lugeda, on vastus, et tasub küll. Olen kuulnud, et mõned inimesed on Petrone Prindi raamatuid suisa boikoteerima asunud. Võin kinnitada, et olen ka ise ühe toimetamata isendi peale sattunud, ent siinsetes oli juba keel ilusti paigas ja raamatud on tõepoolest hästi kirjutatud. Epp näib kirjutavat üks-ühele seda, mida mõtleb, tema jutt on väga siiras. Airi värvika teksti lugemine aga ei pane üldse imestama, et ta on võitnud ajakirjanduspreemiaid.

Nii Epu kui ka Airi lugu on üsnagi sarnased ja just seepärast ma nendest ka samas blogipostituses räägin. Mõlemal on suhe, mis enam ei rahulda, ja korralik, kuid natuke igav töökoht. Kui ma õigesti aru sain, siis sai Airi just Epult tõuke samuti maailma rändama minna. Epule aga oli antud seiklemist märksa rohkem kui Airile. Epu rännud maailmas lähevad raamatu järgmises osas edasi, kuid Airi leidis üsna varsti pärast Austraaliasse minekut omale mehe ja õige pea oli ka järeltulija ette näidata. Pärast lapse sündi tehtud fotolt vaatas vastu juba maharahunenud näoga Airi.

Tegelikult jääbki mulje, et mõlemat naist ajas maailma rändama rahutus, mis tulenes sellest, et nad polnud saanud veel täita looduse poolt naisele määratud olulisimat ülesannet  - saada emaks. Andke andeks mu lihtsustatud ja liiga primitiivne lähenemine, aga alateadlikult ilmselt läksid mõlemad otsima oma lastele isa. Üks leidis kohe, teine alles tükk aega hiljem. Epp ütles raamatus otse välja, et alles lapsed tegid teda õnnelikuks ja ma usun seda, sest olen ise seda kogenud.

Epu raamatus on küll juttu palju soovist saada emaks, kuid põhitooni annavad siiski paljud muud teemad. Mõni neist tundub lausa õõvastav, näiteks koos võõra mehega Valgevene relvatehasesse sõitmine.

Aga huvitav, milline oleks olnud see raamat ilma teise peategelase, maailmarändurist vana hipi Harri Hommikuta? Selle mehe elulugu ja maailmapilt panid õhku ahmima. Annan autorile au, et tal kõik need Harri lood pärast kümmet aastat veel niivõrd detailselt meeles olid. Juba ainuüksi Harri pärast tasub seda raamatut lugeda. Uskumatu, et selliseid eestlasi maailmas leidub! Just tänu Harri seiklustele aitab see raamat ka maailmapilti suurendada, vähemat Venemaa osas kindlasti.
"/.../ Harri teooria kohaselt olid guantšed [Kanaari saarte põlisrahvas] tegelikult hoopis eestlased, kes oma viikingiretkede käigus ümber Euroopa seilasid ja siis Aafrika rannikult sellised toredad väikesed saared leidsid, ja et eestlased ise omakorda on Himaalajalt pärit endised jumalad." (lk 105)

Mind paneb imestama Epu julgus paljastada end üdini lugejale. Ikka väga-väga isiklikud teemad on raamatus lahti laotatud. Teades, kuidas enamik eestlasi pigem vaikib, kui avalikkuses tuleb jutuks nende isik, siis ei jää muud üle, kui seda imeks panna. Kardetavasti leidub ka inimesi, kes selle aususe autori kahjuks pööravad. 

Kriitikana tahaks välja tuua seda, et kui keeletoimetust mitte arvestada, siis mõlemat raamatut oleks võinud kompaktsemaks toimetada küll. Eriti just Airil tundus mõni peatükk igav ja ülearune, näiteks pikk ja lohisev lugu sellest, kuidas mindi kusagile randa, kus lihtsalt oldi ja mingit erilist kogemust sealt ei saadud. Mulle meeldivad tihedad tekstid. Epu raamatu puhul aga hakkas pikapeale närvidele käima see lõputu oma päevikute taganutmine. Ma saan aru, et ta ilmselt tõesti tahtis neid iga hinna eest kätte saada, kuid raamatust oleks võinud lugeja säästmise eesmärgil pooltest kohtadest päevikute pärast ahastamise välja jätta.

Airi raamatu puhul sean küsimärgi alla raamatu alapealkirja "Kuida ma vahetasin raha aja vastu", sest tegelikult võib lugeda päris põhjalikult sellest, kui palju autor on kulutanud Austraalias tööd rabades oma aega ja teinud ka ületunde rahateenimise eesmärgil.