Mina ei ole Jürgen Rooste,

mina ei ole Igor Kotjuh,

mina ei ole Contra või Wimberg,

ammugi mitte (:)Kivisildnik,

kahjuks ka mitte Veiko Märka

(kuigi ju võiks).

Mina ei ole noor eesti meesluuletaja.

Mind ei arvusta keegi,

ma ei esine ühelgi festivalil, 

ma ei võida ühtegi luuleauhinda,

isegi mitte kohalikku Kangro preemiat,

keegi ei sea mind isegi kandidaadiks.

Luuletajana ümmargune null.

Elan ja säran

iseenda rõõmuks,

iseenda taskust.

Kirjutan, mida tahan.

Kirjutan, palju tahan.

Kirjutan, kuidas tahan.

Harukordne tasuta pakkumine jääda iseendaks.