teisipäev, 14. august 2018

Poola veidrused

Rannavale Sopotis aktiivselt töötamas.
Poola areneb mühinal, teid, viadukte ja sildu muudkui ehitatakse-renoveeritakse suuremate keskuste ümbruses, kuid teeninduskultuur on igal juhul veider ja mõni asi veel.

Viimase aasta jooksul olen käinud kolm korda Poolas ja kuigi sinna annab ikka logistada, isegi ainuüksi Kirde-Poolasse, läheksin sinna isegi juba tänavu veel kord, sest Poola on huvitav maa. Aga on mõni asi, mis venitab silmad imestusest suureks.

Esiteks teeninduskultuur. Kuigi olen vähe reisinud, ei ole ma kindlasti sellist nõmedust nagu Poola majutusasutustes kusagil mujal kohanud, kusjuures puhtuse üle kurta ei saa. Poodides on müüjad üliaeglased ja uimased. Pooled müüjad ei tahaks nagu üldse ostjaid näha, ei naerata. Oluliselt meeldivamad on noored, alles plikaohtu teenindajad ja nemad räägivad ka inglise keelt. Restoranis võidki menüüd ootama jääda, kui just ise seda julmalt nõudma ei lähe. Kui menüü kätte saad, siis alles neljandal katsel saad oma soovitu, sest kolme esimese toorained on otsas.


Aga kui oled VIP ehk kõrgel ühiskondlikul positsioonil isik, siis pole sul millestki puudust. Bankett piduliku lõunasöögi otsa, banketi alguses kingivad kaunid daamid sulle puhtalt kohale ilmumise eest peene käsitööšokolaadi karbi jne. Millestki pole puudu. Toiduvalik on silmi pimestav. Poolas juba külla minnes nälga ei jää. Ainult et teenindajad ei ole õppinud nugade-kahvlite asetust: millal sööja on lõpetanud, millal mitte. Esimesel võimalusel üritatakse oma käbeduses taldrik laualt koristada. Muidugi võib igal ajal uue taldriku ja uue toidu asemele võtta, kuid see on ju raiskamine. VIPina teenindatakse sind hästi ka majutusasutustes.

Ent kui sa oled mingi tavaline inimene, siis ära looda midagi. Kahel korral käisin Poolas grupiga, siis oli majutus korraldajate poolt broneeritud ja ise ebamugavusi kogeda ei tulnud. Aga sealtki jäi kõrvu, et paaril soovijal polnud kuidagi võimalik võtta omale eraldi tube jne. Kokkuvõtlikult: märksõnaks on paindumatus ja abivalmiduse puudumine.

Aga Gdanskis otsisime kaks ööd ise majutust. Esimene koht oli Bookingu kaudu võetud apartement kesklinnas, kuhu oli märgitud juurde ka tasuta parkimise võimalus. Perega autoga minnes on nii palju kodinaid, et on selge, et parkimisvõimalus on asi, mille puudumisel kohe majutusasutuse välistad. GPSi abil jõudsime mingile tänavale, ronisime autost välja, aga mida ei leia, on konkreetse numbriga maja! Sama hoonet otsis parajasti ka üks soome-rootsi punt. Majutusasutusse helistades selgus, et see asub kuskil hoovis, kuhu tuleb minna pika ringiga, otse ei saa, sest suured metalltarad on igal pool hoovide sissepääsude ees. Ja tasuta parkimine tähendas nende arvates seda, et õhtust kuni hommikul kella 9ni saab tänavatel tasuta parkida, aga loomulikult olid kohad ju täis. Ja miks peaks inimene täpselt kell 9 välja ronima, eriti kui tal on puhkus? Pukseerisime siiski auto apartmenti juurde, et ei peaks kotte kaugelt tassima, ja jätsimegi sinna, hommikul oli alles.

Teenindaja retseptsioonis, mingi imelik vanamees, tervitas üleoleva näoga, mitte et sellega oleks tere kaasnenud. Ei mingit viisakust. Kui avastasime, et toas on üks lina puudu ja läksime alt seda küsima, siis vanamees ülbitses, et teile ei olegi rohkem mõeldud. Et kuigi toas on kaks diivanit, peaksid suured lapsed nende arvates millegipärast ühel diivanil magama. Kahest toast koosnev ruumiga apartment aga ise oli puhas ja mugav.

Otsustasime hommikul, et jääme samasse kohta ka teiseks ööks. Muidugi selgus, et retseptsioonist tuba ei saa, tuli kuskile helistada. Sealt öeldi, et meie tuba on järgmiseks ööks broneeritud, aga saab samal korrusel uue toa. Jätku me asjad tuppa, nemad viivad need uude tuppa. Igaks juhuks võtsime kõik asjad siiski kaasa, sest mine tea, kuhu need kaduda võivad, mingit korda ei paistnud majas olevat. Ja pealegi, äkki tekib päeva jooksul mingi muu ööbimisvõimalus.
Õhtul pärast Sopotis rannas käiku väsinult apartemendimajja saabudes vaatas eelmise õhtu vanamees ülbe ja mõnitava näoga otsa, ei lausunud sõnagi. Andsin siis lõpuks oma ID-kaardi, mille peale vastas ta, et teile tuba pole. Helistasin siis jälle hommikusele numbrile, sealt vastas daamike, et aga te ei jätnud ju asju sinna ega maksnud toa eest ette ära. No pagan võtaks, miks ma peaks toa eest ette maksma? Aga siis pakkus ta viimast vaba tuba kuskil teises majas. Maksta tuli aga selle eest sinna onule. Küsisin, kuidas sinna majja sõita, selle peale teatas ta, et aga parem on minna jalgsi, ainult 10 minutit. Närv oli nii must, et otustasime sealt lahkuda. Hakata väsinuna ja pimeduses, raske kott käes, jälle mööda igausuguseid tänavaid kolistama, tänan, ei!

Nonii, sai siis Bookingust ruttu välja otsitud üks viimase minuti diil ja broneeritud. Jälle lubati parkimist. Hakkasime sõitma, aga mida taas ei leia, on õige maja, kuigi panin teejuhise otse Bookingust peale. Lõpuks siis mitme kohalikuga suheldes selgus, et korter asub kuskil uuselamublokis. Kobisime autost välja ja ma helistasin majutusasutuse, mis kandis nime Lux Apartement või midagi taolist, numbrile. Sealt öeldi, et aga korter asub hoopis teises majas, kõndige nüüd sinna ja sõber tuleb võtmega 10 min pärast. Vahepeal juba ilmus välja ühe maja turvamees, kes andis teada, et sinna parkida ei tohi. Oeh!
Mingi aja pärast saabus kohale higist lehkav blond kutt, näol ei naeratuse varjugi. Lasi meid korterisse sisse, mis muidugi polnud kuskilt otsast luksuslik, kui just mitte lühtreid laes arvestada, isegi jalarätik puudus, ja hakkas kohe raha nõudma. Kusjuures mitte seda summat, millega olime korteri Bookingust võtnud, vaid 30 eurot kõrgemat. Tema põhjendas seda sellega, et lisanduvad ka ju muud kulud: käibemaks, koristaja tasu jne. Hakkasime vaidlema. Seda pole varem olnud, et Bookingu hinnale peaks veel midagi juurde maksma. Helistasin siis tollele naisele, kellelele ennegi. Saime kaubale, et maksame tüübile sulas 75 eurot, et ta teeb meile alet. No tere tore! Bookingus oli hinnaks 56 eurot ja nüüd siis on 75 eurot äkki sõbralik allahindlus? Aga me ei hakanud enam vaidlema, sest kell oli pool 11, väljas juba pime, ise ja lapsed väsinud ning kõik veel söömata.

Kuid selgus muidugi jälle, et parkida kuskile ei saa. Võtme küljes oli küll parkimismaja pult, aga kus see asus, seda higist lehkav tüüp ei teadnud. Kõrvalmaja maa-aluse parkla ust pult igal juhul ei avanud. Jälle tuli auto jätta kuskile tänava peale.

Nii et soovitus: Poola minnes varuge kas raha või varuge rohkesti närve. Hotellid on Sopotis ja Gdanskis väga kallid. Perele oleks üks öö läinud maksma kõrghooajal vähemalt 300 eurot. Kuulsate kettide hotellides ilmselt eespool kirjeldatud nõmedusi ette ei tuleks. Arvatavasti oleks hea lahendus ka mustalt saadud kodumajutus, vastavaid kuulutusi näiteks Sopotis postide peal ikka leidus, kuid nende otsimisele kuluks eraldi palju aega.

Aga Sopot ja Gdansk on linnad, kuhu kindlasti soovitan minna. Seal on, mida vaadata.

Ahjaa, Sopotis oli aru saada, et mõne inimese nupp ikka nokib. Nimelt hakkasime siis suvalisest tänavast ranna poole sõitma ja äkki kitsal tänaval seisis tee peal üks mees. Tema pakkus võimalust parkida auto tema hoovi ja küsis selle eest 20 zlotti. Hoovis oli veel üks vaba koht. Kuna meil zlotte polnud, viskasime talle 5 eurot ja peab ütlema, et see oli üks mõistlikumalt ja meeldivamalt kulutatud raha üldse. Vaat, kus vanamees oskab omale pensionilisa teenida ja on taibanud, millist teenust hädasti vajatakse. Kusjuures tema hoovil seisis üks Eesti auto veel.

Veel ühest veidrusest. Nimelt saab Poolas normaalset kohvi ainult bensiinijaamadest ja mõningatest restoranidest. Aga isegi kõige pidulikumatel bankettidel, kohalikest hotellidest rääkimata, ei saa korralikult valmis tehtud kohvi. Ei, kohvitasside kõrval on hoopis kuum vesi ning kaks purgikest, ühes lahustuv kohv, teises kohvipuru. Pätikohv on mul kodus muidugi igapäevane jook, aga kohv vajab ju tõmbamisaega. Ning ma teen seda ikkagi Iittala 0,4 dl kruusi, mitte pisikesse tassi, sest kohvipuru võtab palju ruumi. Olgu siiski öeldud, et näiteks Varssavis täiesti tavalises hotellis olen varem ka saanud normaalset kohvi.

Ja veidi ka rannavalvest Sopotis. Nimelt valvasid nad väga-väga usinalt. Iga mingi kauguse tagant oli rannavalve torn ja vees ka paat. Läksin nabani vette ja ujusin mere poole veidi sügavamale, juba vilistati mulle paadist, et tagasi pöörduksin. Sama oli teiste inimestega. Põhimõtteliselt said ujuda vaid lapsed. Aga kogu see valvamine lõppes kellapealt kell 17.30. Siis oli näha, kuidas rannavalvuritel hakkas äkki väga kiire asjade kokkupakkimisega ja läinud nad olidki. Ja siis oli sügavam vesi kohe inimesi täis, lahkuvaid rannavalvureid see enam ei kottinud, nende tööpäev oli läbi. Ausalt öeldes väga totter. Selge on ju see, et kui väljas on 30 kraadi sooja, siis inimesed rannast iialgi nii vara ei lahku.

Ja üks asi veel. Nimelt hakkasime Eesti poole tagasi sõitma pühapäeval ja plaan oli toidupoest Poola kaupa koju kaasa osta. Aga oh üllatust! Tuleb välja, et Poolas on pühapäeviti toidupoed suletud! Õnneks siiski oli enne piiri üks Deluxe Supermarket, milles muidugi valik oli kehvem kui mõnes A&Os, aga mõned vorstid, juustud ja hambapasta sai ikka kätte. Ja lisaks mõned Soplica liköörid, mis mulle ja mu Eesti sõpradele väga meeldivad.

Kommentaare ei ole: