Nimetaksin seda raamatut lustakaks irooniaks, mõnusaks satiiriks. On aru saada, et kirjanik on kirjutamist nautinud, vabalt fantaasial lennata lasknud. Kerge ja lõbus lugemine, ütleksin ma. Selle raamatu põhjal võiks aretada mis laadi kirjutisi iganes, väga süvitsi võiks laskuda rahvuseksistentsiaalsetesse teemadesse, aga milleks? Mina ei võta seda raamatu traagiliselt, vaid just nimelt mõnusa tögamisena viimastel aastatel ühiskonnas toimuva kohta. Ma kujutan ette, et näiteks mõningad äärmusrahvuslased suudaksid seda raamatut kuidagi väga isiklikult võtta. Mina ei oska seda iseendaga suhestada, küll aga meeldib mulle see, kuidas 1+1 tulemusel on Mutt "maailmas leiduvat" kokku liitnud ja huvitavate tulemusteni jõudnud. Näiteks Trumpi plaanitavat USA-Mehhiko müüri ja kampaaniat "Talendid koju" kokku liites on sündinud raamatus äärmusliikumine "Talendid koju", mis käib välismaale läinud eestlasi füüsiliselt või psüühiliselt terroriseerimas ning soovib Eestimaa ümber ehitada paekivist müüri, et rohkem inimesi riigist enam välja ei pääseks. Päris lõbus on ka näiteks see, kuidas ajakirjanik Benno Sohvakartul läheb Brüsselisse Alam-Kolkakülast pärit europarlamentäärile Mauri Rähnile külla ja võtab kaasa oma partneri, kelleks ei osutugi naisterahvas, vaid hoopis fekaalivedaja Boris Tammejuss - kooseluseadus võimaldas ka Tammejussil Brüsselisse pääseda, et lipuvardasse ronides ja Eesti lipule suud andes Alam-Kolkaküla Euroopa Asjade Komitee manifestile tähelepanu tõmmata. Manifest ise on samuti raamatus välja toodud ja olgugi, et selle on kokku kirjutanud mitmed Alam-Kolkaküla talendid, on tekst lihtsalt üks ebakonkreetne halamishägu.
Ma olen rahvuste teema peale mõelnud nii ja naa. Erinevus rikastab, see on kindel, seda ka rahvuste mõttes. Iseküsimus on, kas neid peab meeleheitlikult püüdma säilitada. Kahtlustan, et kõik on nagunii varem või hiljem looduse valik. Ehk me ei peaks seda teemat niivõrd üle mõtlema. Kui vaadata kasvõi Eesti ajalugu, siis siit on ikka väga palju rahvuseid üle käinud, kõik on läinud ja alles jäänud lõppkokkuvõtteks ikkagi eestlased. Rootsist aga lahkus ligi neljandik rootslasi alates üle-eelmise sajandi keskpaigast Ameerikasse, ent ikkagi ei juhtunud rootslastega midagi hullu.
Kokkuvõtteks: minu soovitus inimestele, kes selle raamatu pinnal (või pigem küll üldse raamatuid mittelugenuna) muudkui pröögates timbu-limbusid meie maalt välja ajada üritavad: minge metsa ja jääge sinna täpselt nii kauaks kuni maha rahunete!
Aga olles selle raamatu läbi lugenud nüüdseks juba mitu nädalat tagasi, pean nentima, et paraku pole see raamat selline, mille peaks omale koju kindlasti ostma. See ei ole Mikita, keda tahaks ühe uuesti üle lugeda. Aga muidugi, neil kel kodus raamatute jaoks ruumi, soovitan selle ikkagi omale osta, sest eesti kirjandust ja kultuuri laiemalt on mõistlik ju toetada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar