teisipäev, 2. aprill 2019

Ma tahan hoolida ja sallida, kuid kas enam julgen?

Praegu Eesti ühiskonnas toimuv on ületanud minu jaoks igasugused piirid. See on enamiku normide, tõekspidamiste ja väärtushinnangute vastu, mida olen elu jooksul oma naha alla teadlikult või alateadlikult kogunud. Ma ei saa aru, kus ma enam viibin, kuhu on kadunud suur osa üllaid aateid, üksmeel, tahe areneda ja end harida - nende ideaalide saatel läbisin oma koolitee just ajal, kui Eesti oli vabaks saamas ja hiljem selleks saanud. Meil olid koolis õpetajad, kes olid tõeliselt innustunud jagamaks meile nii kõikvõimalikke teadmisi kui ka nende kaudu väärtusi.

Ma pean tõdema, et ma olen siirdunud siseemigratsiooni. Eestist ei taha ma lahkuda ja kuhu mul üldse minnagi on? Aga kui aus olla, siis ma ei julge enam suure osa asjade üle sõna võtta, sest iga sõna märgatakse ja interpreteeritakse väga üllataval moel. Ja ometi pole ma avaliku elu tegelane ega osale poliitikas, mind tunnevad ainult sõbrad ja tuttavad. Ma ei talu konflikte, pole praegusel ajal valmis võitlema ega taha saada kividega loobitud. Loopige asja eest, kuid mitte selle eest, et ma olen viha õhutamise vastu ja inimõiguste poolt. Tahan rahulikult elada ja seda eelkõige vaimses mõttes. Aga ma olen liiga tundlik elamaks praegu siin ühiskonnas. Niisiis on käes sisepaguluse aeg.

Mis on lahti? Aeg liigestest on lahti, nagu ütles juba üle 400 aasta tagasi Shakespeare Hamleti suu kaudu. Me paljud arvasime siin Eestis, et me suudame liigesed kokku liimida, me panustasime sellesse igaüks oma rindel. Ent nüüd on lood taas kurvad.


Enam ei julge Eestis kellegi kohta head sõna öelda, kui ei soovi, et sind sõimataks tolerastiks, sotsiks, sotsialistiks või teab kelleks veel. Hoolimine ja tolereerimine on ju positiivsed nähtused, aga juba aastaid on pimeduse varjust valguse kätte tulnud märgatav protsent ühiskonnast, kes ütleb, et kõik hea ja õige on tegelikult halb ja vale. Ei, ma pole kordagi hakanud kahtlema, et õiged ja head asjad on tegelikult halvad ja valed. Mul on ilmselt mingi nähtamatu fooliummüts peas selle vildaka ajupesu kaitseks. Aga mulle on hakanud üha ebameeldivamaks muutuma isegi kultuuriüritused, kus võib mingil hetkel keegi su kõrvale ujuda ja hakata hinnanguid andma ning sildistama, kuna ma taunin paremäärmuslasi.

Ühel kultuuriüritusel sain pikalt-pikalt sõimata ühelt inimeselt, keda olen pidanud siiani oma sõbraks. Tema põhisõnum oli, et ma olen linna suurim vihaõhutaja. Ma olin šokis, kuigi ma andsin andeks. Aga tõtt öelda, ei mahu see asi minu pähe siiani. Inimene vabandas mu ees järgmisel päeval, ent kuu hiljem järjekordsel avalikul üritusel teatas ta kõigi ees, et ma sain asja eest, sest mul olla jälle Facebookis üks postitus olnud. Taipasin, et see "postitus" kujutas endast seda, et ma panin end FBs kirja meeleavaldusele "Jah vabadusele, ei valedele", kuhu ma tegelikult sõita ei plaaninud, aga tahtsin märku anda, et hoian nende poole. Kokkuvõtlikult: on juba ammu liikvel inimesed, kes jälgivad su pisimaidki liigutusi sotsiaalmeedias ja ründavad sind nende pärast avalikus ruumis. Ilmselgelt on meil tekkinud juba hirmuühiskond. Ja nii me sisepagulusse jõuamegi. See tähendab osad meist, need tundlikumad ja rahu vajavad.

Hindan neid, kes veel tahavad, julgevad ja jaksavad. Ühtlasi olen nõus väitega, et head inimesed ei tohi vaikida. Mitte mingil juhul ei tohi! Aga mina praegu ei jaksa ning seetõttu ümbritsen ennast ainult toredate inimestega.

Juba paar nädalat ei taha ma poliitikast enam midagi kuulda. Valimistulemused olid ääretult ebameeldivad. Aga me peame tõele näkku vaatama: iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Ja see on tõesti nii. Ma rõõmustan iga kord väga sügavalt, kui mõni eestlane mulle naeratab või hea sõna ütleb või tuleb lihtsalt heast tahtest tutvust sobitama. Need on inimesed, keda ma tahan näha ja tajuda oma ümber, õnneks neid on ja õnneks neid on palju. Ja õnneks need inimesed, keda olen pidanud targaks ja arukaks, on selleks ka jäänud. Mõistuse ja headuse hääl minu "ringkonnas" siiski veel prevaleerib. Kuid ühiskondlikust elust tahan eemalduda vähemalt mingiks ajaks.

Sitt on väetis meie tulevikule. Elame nüüd selle raske aja üle ja usume, et nelja aasta pärast sõnnik väetab meie ühiskonda. Elame veel! Ja ükskord me võidame niikuinii!

Kommentaare ei ole: